Just Filmi avafilm: "Praht" ("Trash")

Tere jälle! Nagu te eelmisest postitusest aru saite kandideerisin ma Just Filmi noortežüriisse ja paljud ilmselt juba teavad, et ma sain ka sinna. Nüüd on mul terve nädal filmide päralt ja ma püüan neist kõigist ka kirjutada. Põhimõtteliselt peame mina ja veel 4 noort valima võidufilmi ja kui me tahame, võime anda ka ühe lisaauhinna. Nii et kõik need 12 filmi, millest ma selle nädala jooksul kirjutan, võistlevad (välja arvatud see, millest kohe juttu tuleb). Esimeseks filmiks on Just Filmi avafilm.

Film "Praht" Treiler. räägib kolmest prügimäel töötavast poisist, kes leiavad sealt rahakoti. Sellest tuleb üks suur tagaajamine nende ja Brasiilia eliidi vahel. Poiste elud on suures ohus, kuid nad ei anna alla. Kui nende õpetaja neilt küsis, miks nad seda teevad, tõid nad põhjuseks selle, et nii on õige. Film näitab Brasiiliat ja ka poliitikat täiesti teise nurga alt. Mul ei olnud enne selle filmi nägemist õrna aimugi, kui palju prügi seal on ja kui halbades tingimustes elavad Brasiilias ja ma arvan, et ka teistes soojades riikides, vaesemad inimesed. Kurb oli näha ka seda, et need, kes on tipus ei hooli karvavõrdki inimestest täna kellele nende tänavad puhtamad on, kui nad võiksid olla. Seda juttu on väga imelik kirjutada, sest tundub nagu ma kirjutaksin asjadest, mis olid võimalikud võibolla sada aastat tagasi, aga ei, see kõik on praegu.
Kui nüüd filmist rääkida, meeldis mulle see, et mul oli selline tunne nagu vaataksin dokumentaalfilmi. See tunne tegelikult ilmselt võimendas kõike mida ma nägin, aga selle filmi puhul oli see väga hea. Samas ei olnud see igav ning su mõte püsis kogu aja filmi juures. Üleüldse meeldis see film mulle väga. Miski ei olnud ilustatud, vaid kõik oli näidatud nii, nagu päriselt on. See film oli küll kohutavalt julm ja kindlasti ebaõiglane, aga samal ajal väga armas ja südamlik.
Just film valis väga õige filmi avafilmiks ja ma olen kindel, et mitte keegi ei lahkunud kinosaalist emotsioonitult.

Põnevat novembrit! :)

"Nagu ülal, nõnda all" ("As Above, So Below")

14.-30.11 toimub Tallinnas PÖFF ja selle raames 14.-23.11 JustFilm. Ma kandideerisin JustFilmi noortežüriisse ja mõtlesin, et võin siis selle arvustuse, mille ma kandideerimiseks kirjutama pidin, siia postitada.

Filmiarvustus: „Nagu ülal/nõnda all“ Treiler.
 
Kui õudne saab film olla? Kindlasti panustatakse õudusfilme tehes ehmatus-momendile, aga kas ilma selleta saaks ka? Kindlasti. Selles filmis on ilmselt kõige rohkem panustatud kogemusele ja emotsioonidele, mis filmi vaadates tekivad. Kogu see katakombide surve ja mõte, et sellesse kohta on müüritud üle 6 millioni surnu, paneb sul judinad mööda keha jooksma. Lisada minevikuvarjud ja paar hirmuäratavat olendit ning ongi õudusfilm valmis.
Film on valmis ning kinodes. Nüüd tuleb minu osa. Vaatajad annavad filmile hinnangu ja sellest oleneb, kui hästi sellel filmil läheb. Kui neile meeldis, soovitavad nad filmi teistele ja võibolla lähevad seda isegi uuesti vaatama. Kui ei meeldinud, räägivad nad sellest ikka, kuid ilmselt mitte hea tooniga. Ilmselgelt ei taha nad seda uuesti vaatama minna. Enda kogemusele toetudes ei kujuta ma ette, kas keegi tahaks õudusfilmi uuesti kinno vaatama minna, isegi kui neile see meeldis. 
Praeguseks hetkeks te ilmselt arvate, et ma ei mäleta filmist midagi, sest miks ma muidu räägin pikalt sellest, kuidas film kinodesse jõuab või mida vaatajad oma kogemustele toetudes pärast filmi vaatamist teevad. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt, et teil tekiks ettekujutus mõtetest, mis mu peas filmi vaatamise ajal keerlesid. Või õigemini pärast filmi. Miskipärast hakkasin ma peale kinos käiku juurdlema selle üle, kuidas see film tehti. Filmi ajal aga tuletasin ma enamasti treilerit meelde, et teada, milleks veel valmis olla. Kuigi hiljem sellele kinoskäigule mõeldes, ei olnudki see film nii hull. Eks pime saal ja suur ekraan andsid filmile muidugi palju juurde.
Õudusfilmide tegijate suur abimees ongi ilmselt koht ja aeg, kus ja millal inimene seda filmi vaatab. Mina näiteks muidu õudusfilme väga ei karda, aga pime saal ja vali heli tegid filmi kohe palju õudsamaks. Kogu see kogemus oli üldse huvitav, sest see oli esimene kord, kui ma õudusfilmi kinos vaatamas käisin. Kohe pärast filmi arvasin ma, et ma ei taha enam kunagi õudusfilmi kinno vaatama minna, aga praegu mõtlen, et tegelikult oli film huvitav ja võiks vabalt uuesti minna. Kogemus oli ju hea. Jah, tõesti, oli segavaid faktoreid (külastajad), aga see oli ainult enne filmi. Film ise oli huvitav, hirmus ja põnev.
Jõuame nüüd filmini ka, sest filmist te ju tegelikult lugeda tahtsitegi. Film oli hea. Kui see algas, mõtlesin ma, et kas ma ikka tulin õigesse saali, sest see ei tõotanud küll, et midagi kohutavalt õudsat juhtuma hakkaks. Aga tegelikult see mulle selle filmi juures meeldiski, et sellel oli mingi taust ja eellugu, sest paljudel õudusfilmidel seda ei ole. See aitas filmi paremini sisse sulanduda, kuigi üks asi selle filmi juures, mis tegelikult ka sind filmiga rohkem sidus, häiris mind. Mind häiris see n.ö. filmimise stiil. Kuigi samas andis see kinoelamusele palju juurde. Ma arvan, kui seda ei oleks olnud, ei oleks filmi mõju nii tugev olnud. See oli häiriv, aga vajalik.
Kui ma nüüd sellele kinos käigule mõtlen, tuleb enamasti ikka hea tunne. See on kõige tähtsam. Selle järgi leiab hea filmi üles. Isegi kui sind filmi ajal pisiasjad häirivad, aga kui sa mõtled filmile järgi ja sulle tulevad kõigepealt meelde filmi head omadused, siis on see hea film. Kui rääkida sellest filmist, siis see film oli väga hea, aga ma ei taha seda enam mitte kunagi näha.

Kui teil aega on, soovitan teil kindlasti PÖFFile või JustFilmile minna. Filmid on head ja kellele ei meeldiks kinos käia?

Põnevat PÖFFi või JustFilmi elamust! :)

Mis toimub?

Niisiis... Ma tean, et ma olen selle blogi unarusse jätnud, aga ma kavatsen nüüd jälle püüda. Kuna mul on nüüd natuke kiired ajad ees, siis ma otsustasin, et kirjutan siia postitusse kokku kõik asjad, mida ma vahepeal nautinud olen. Välja arvatud üks film, selle jätan eraldi.

1) Film: "Tormi silmas"  Treiler. See on liialdamata parim film, mida ma kunagi näinud olen. Kogu filmi aja oli pinge õhus ja mõte ei läinud filmist eemale. Mingit moodi oli võimalik kõigile tegelastele kaasa tunda. Tänu sellele filmile tean ma nüüd täpsemalt, mis on mu lemmik filmižanr

2) Raamat: Jack London "Martin Eden" Seda lugesin kohustusliku kirjandusena, aga mulle väga meeldis. Teema oli minu jaoks väga sobiv - ühes raamatus olid koos kirjandus ja ajalugu. Raamat lõppes küll kurvalt ma ütleks, aga mul isegi ei olnud peategelasest kahju, sest ma sain aru, et maailmal ei oleks talle enam midagi pakkuda.

3) Etendus: "Aabitsakukk"  Selle etendusega oli nii, et ma olen seda ainult audio versiooni kuuland väga palju ja ma olen seda etendust näha tahtnud nii umbes juba 4 aastat. Nüüd ma siis lõpuks nägin ja ma ei pidanud pettuma. Tõnu Oja oli super ja üldse kogu lavastus oli hea.

4) Raamat ja film: "Nimed marmortahvlil" Mitte küll päris treiler, aga peaaegu. Jällegi kohustuslik kirjandus. Meeldis. Juba sellepärast meeldis, et see rääkis meie vabadussõjast. Raamat meeldis rohkem muidugi, sest filmis jäi sõda minu jaoks väheseks. Lugu ise oli võimas, ilus ja kurb ning see raamat pani mind Eestit veel enam armastama.

Loodan, et te ei pahanda, et see postitus niimoodi tuli, aga mul on tõesti kiire nädal tulemas. Põhjusest saate teada vist umbes ülejärgmises postituses. 

Ilusat tahmakuu jätku! :)

Raamat ja film: John Green "Süü on tähtedel" ("The fault in our stars")

Hei! Enne kui ma alustan juttu raamatust, tahaksin ma mainida, et täpselt täna, aasta tagasi tegin ma oma esimese postituse selles blogis. Suur aitäh kõikidele, kes on aega võtnud ja seda lugenud! :)

Nüüd siis raamat. Mind väga ei tõmba sellist sorti raamatud, aga kuna ma olin selle kohta palju kiidusõnu kuulnud ja mul oli see kodus olemas ka, siis mõtlesin ühel vihmasel päeval(juunikuus oli neid piisavalt), et miks mitte, loen läbi raamatu "Süü on tähtedel". Ma teadsin, et raamat on hea. Aga minu jaoks oli see liiga hea. See oli nii hea, et see hakkas kohati häirima.Seda on raske seletada. Mõelge hetkeks, kui teile öeldakse, et raamat on hea, mis teile kõige esimesena pähe tuleb? Muigugi teema jms, aga selle juurde tuleme hiljem. Minul tuleb pähe näiteks sõnakasutus ja lausestus, sest kui see on halb, oleks ka väga hea sõnumiga raamatut raske lugeda. No vot, minu jaoks oli selle ramatu sõnakasutus liiga hea. Päris mitmes kohas avastasin end mõttelt, kas on ikka vaja. Aga see on ka kõigest minu arvamus lähtudes sellest, mis mulle meeldib.
Teemast. Ma ütleks, et autor teab väga hästi, mis inimestele peale läheb. Inimesed tunnevad kaasa kurbadele lugudele ja see teeb raamatu ka kohe lemmikuks. See on täiesti normaalne ja autorid, kes ilmselgelt tahavad, et nende raamatut loetaks, võtavad seda arvesse. Minul tuli seda raamatut lugedes pähe lause: "Liiga hea, et tõsi olla.". Oodake nüüd hetke, ma saan aru, et ei saa olla hea, kui üks tegelane sureb. Ma ei mõtlegi seda, vaid kõike mis eelneb. Liiga ebareaalne minu jaoks. Aga see on jällegi minu arvamus. Muidu oli see raamat täiesti tore lugemine, läks kiiresti ja sai ka naerda. Lihtne, aga sõnumiga.
Filmi juurde. Trailer. Kui ma raamatu läbi sain, teadsin kohe, et ma tahan filmi ka näha. Üks põhjus oli see, et ma tahtsin teada, mille nad filmist välja jätsid, sest ma ei osanud väga ette kujutada, mida on võimalik sellest raamatust välja jätta. Pärast filmi vaatamist sain teada ja see valik ei üllatanud mind väga. Filmi kohta tahaksin umbes samu asju öelda. Liiga hea. Minu jaoks vähemalt. Veidi ülepingutatud teatud kohtades, aga muidu väga tore. Mul oli pärast filmi nägemist sarnane tunne nagu pärast raamatut. Ei teagi, kas see on hea või halb. Pigem ikka hea, sest film täitis mu ootused. Rohkem nagu polegi midagi. Ei pettunud kummaski, aga pahviks ei löönud ka kumbki.

Selline oli siis sünnipäeva-postitus, loodan, et te ei pidanud pettuma.
Ilusat suve! :)

Paulo Coelho "Alkeemik"

Tere taas!
Nagu ma lubasin püüan ma nüüd kõik postitused tasa teha, peale selle on jäänud veel "Süü on tähtedel" nii film kui ka raamat ja ma veel mõtlen, kas ma kirjutan Laulupeost ka.

Niisiis, "Alkeemik". Ei oskagi kohe kuskilt alustada. Eks on põhjuseks see, et ma lugesin seda päris ammu.
Raamatust ma otseselt midagi uut ei õppinud. Ma teadsin seda kõike ja sellepärast mul võibolla oligi huvitav. Ma sain lugeda millestki, mis mulle huvi on pakkunud. Äkki pakub siiani, ma pole sellesse eriti süvenenud. Raamat oli hästi kirjutatud, vähemalt minu arvates. Seda oli mugav lugeda. Kui sa ka teemast väga aru ei saa, on see ikkagi suhteliselt kerge lugemine. Muidugi oleks eriti tore, kui sa ka teemast aru saad, sest sellel on sügav tähendus ja võib sind aidata, kui sa arvad, et sul ei lähe hästi. Võibolla ma räägin enda eest, sest mind see igatahes aitas. Ma pean kiitma muidugi ka oma kirjanduse õpetajat, sest mul on viimasel ajal päris tihti nii, et ma saan raamatust paremini aru tänu nendele ülesannetele, mis ta meile koolis annab.
Nagu ma juba ütlesin ei õpetanud see raamat mulle midagi, vaid hoopis kinnitas kõike, mida ma juba teadsin. Ja vahel ei olegi niivõrd tähtis see, et õpid midagi uut, vaid et sa saad kinnitust sellele, et see mida sa tead, on õige.
Ilmselt saate juba aru, et ma püüan pigem ruumi täita, sest mul ei ole sellest raamatust enam midagi kirjutada. Aga ma olen tõesti tänulik, et ma seda raamatut just siis lugsin, sest võibolla mõnel muul hetkel ei oleks see mulle sellist mõju avaldanud.

Kaunist juulikuud ja jääge järgmist postitust ootama! :)

Jerome David Salinger "Kuristik rukkis"

Kõigepealt tahan ma vabandada, et ma olen oma blogi unarusse jätnud. Eks ajaga on kitsas käes olnud ja suve alguses ei olnud lihtsalt viitsimist. Nüüd püüan kõik järgemööda tasa teha. :)

Kevadel lugesime koolis kohustusliku kirjandusena raamatut "Kuristik rukkis". Ma arvan, kui see ei oleks olnud kohustuslik kirjandus, ei oleks ma seda raamtut ise kätte võtnud. Mul tuleb kuidagi mingi blokk ette, kui on juttu raamatutest, mida iga inimene peaks kord elus lugema. Tavaliselt ei avaldagi need raamtud mulle väga mõju. Seekord ei olnud ka väga teisiti, kuigi ma üllatusin meeldivalt. Ma ootasin mingit klassikalist noorteromaani. Sel hetkel ei mõelnud ma ilmselt sellele, et see on kirjutatud 60 aastat tagasi ja et siis oli elu teistsugune. Kõigepealt ma üllatusin, kui lühikese ajaga kõik juhtus. Mulle avaldab alati muljet, kui autor suudab panna kirja päris pika raamatu, kuigi tegevus toimub näiteks ainult ühe nädala jooksul. See on kunst, mida mina veel õppima pean. Mulle endale meeldis ilmselt kõige rohkem see, kuidas autor oli kirja pannud Holdeni mõtted. Või siis hoopis see, kuidas ta oli kirja pannud selle, kuidas ta iseennast ja oma mõtteid analüüsis. Kuidas ta analüüsis kõike ja kõiki enda ümber. Üks koht, kui ta õde tahtis temaga koos põgeneda, jäi mulle meelde, sest minu meelest, selles hetkes olles, ei analüüsinud ta midagi. Ta plaanid ei läinud enam plaanipäraselt ja see lõi ta rivist välja. See lõik, olgugi et lühike, ütles mulle Holdeni kohta palju rohkem.
Holdeni juures avaldas mulle muljet veel see, kuidas ta oma õest hoolis. See tuli päris mitmes kohas välja ka. Mis mulle sealjuures eriti meeldis oli see, et ta ei varjanud seda, vähemalt nii mulle tundus.
Üldiselt oli raamat hea. Just hea, sest see ei olnud midagi erakordset (võibolla just see ongi see erakordne asi selle raamatu juures, et see on lihtsalt hea), aga praegu sellele uuesti mõeldes, meeldib see mulle veidi rohkem kui siis, kui ma selle raamtu just lõpetanud olin.
Üks asi veel siiski on. See, mis teeb selle raamatu minu jaoks ainulaadseks. Jerome David Salinger on ilmselt üks väheseid autoreid, kellega ma tõepoolest oleksin tahtnud kohtuda.

Päikselist suve jätku teile! :)

Etendus: "Hüvastijätt juunis"

Hei! Ma pole päris kaua kirjutanud, lihtsalt pole suutnud ennast kokku võtta. Seda etendust käisin ka vaatamas tegelikult täpselt kuu aega tagasi. Niisiis, käisime klassiga Vene teatris vaatamas Lavakunstikooli diplomilavastust "Hüvastijätt juunis". Mulle meeldis. Mitte ainult etendus, vaid kogu teatrikülastus üldiselt. See oli minu esimene kord Vene teatris ja ma loodan, et ehk saan sinna kunagi veel minna, sest see maja oli nii uhke ja ilus ja huvitav. Mu istekoht oli ka päris hea koha peal, nägin näitlejate näoilmeid hästi. Ma istusin küll täpselt ühes ääres, aga mulle selline koht meeldibki, sest näen võibolla ka lava peal midagi sellist nagu need, kes keskel istuvad ei näe. Lavastusest siis. Kuna lavastuses olid vene nimed ja neid oli palju, hakkasid need mul lõpuks sassi minema. See on muidugi minu enda probleem. Kujundus oli hea ja huvitav, mulle nii meeldis see keerlev lava. Näitlejad olid head, kuigi oli aru saada, et see on neile põhimetteliselt esimene etendus, aga see on täiesti mõistetav. Mulle meeldis, kuidas see etendust nagu olekski olnud neist endist, sest see  etendus lõppes ka sellega, kuidas nad ülikooli lõpetavad ja kõik erinevaid teid lähevad. See jäigi mulle sellest etendusest kõige paremini meelde. Võibolla oleks see etendus mind rohkem puudutanud, kui ma ise ka sarnases olukorras oleks või on asi selles, et ma nägin seda päris ammu, aga rohkem mul sellest midagi rääkida ei ole. Ma loodan, et neil kõigil läheb tulevikus hästi ja et nad saavad teha seda, mis neile meeldib. Ilusat maikuud!


Ps! Paari raamatu postitused on ka veel tulemata, nii et püüan need ka ruttu ära teha.

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja oleviste mõistatus"

Lugesin nädal tagasi läbi raamatu "Apteeker Melchior ja oleviste mõistatus". Mulle see raamat meeldis. Palju mu klassikaaslased ütlesid, et see läks alles lõpus põnevaks, aga minu meelest oli see kogu aeg täitsa huvitav. Ainul nimed läksid natuke segamini vahepeal. See raamat sobis mulle, sest ajaloolisedromaanid on täitsa toredad ja kriminullid on mu lemmikud. Sellest raamatust sai nee palju teada keskaegse tallinna kohta ja selle kohta kuidas keskajal mõrve ja muid selliseid asju lahendati. Isegi ajalootunnis ei ole ma nii palju keskaegsest eluolust teada saanud. Vahepeal, kui nad näiteks mürgitamisest rääkisid, tabasin end mõttelt, et miks nad näiteks seda ei tee vms ja siis mul tuli meelde, et neil ei ole selliseid võimalusi, aga siiski nad teadsid päris palju. Melchior pidi ikka väga tark olema, et need mõrvad ära lahendada. Lisaks veel need kõrvalised lood, mis mitte kuhugi välja ei viinud. Need andsid nii palju raamatule juurde. Ja nii huvitav oleks, kui keegi teeks sellest raamatust näiteks seriaali või filmi. Elumõte selle järgi oleks: "Kui sa oma probleemidest ei ole lahti saanud, ei saa sa teisi ka aidata." Ma arvan, et ma loen kunagi kui mul aega ja viitsimist on teised osad ka läbi. Seda raamatut soovitaksin ma siiski peamiselt kriminullide fännile. Värvilist kevadet! :)

Ps! Õige pea kirjutan ka ühest teatrietendusest.

"Kapten Ameerika: Talvesõdalane" ("Captain America: The winter soldier")

Käisin jälle kinos ja seekord vaatasin filmi "Kapten Ameerika". Treiler. Jällegi ei olnud väga minu moodi film. Kuna ma ei ole esimest osa näinud olin ma pisut segaduses terve filmi, aga koju jõudes uurisin pisut ja nüüd saan paremini aru. Film oli okei, algus oli igav. Huvitavaks läks siis, kui film oli umbes tunni kestnud ja Kapten Ameerika ja Natasha läksid teise maailmasõja aegsesse punkrisse. Siis ma sain rohkem aru ja lihtsalt läks huvitavamaks. Nii, film oli jällegi klassikaline põnevusfilm: keegi päästab maailma, vahepeal on täiesti kindel, et kangelane sureb ja film lõppeb hästi. Selles suhtes ei olnud midagi uut. Ometigi ei olnud see täiesti etteaimatav, selles oli päris palju üllatuslikke kohti. Ma võiks öelda selle kohta, et see oli vaimukas ja südamlik film. Praegu ajab see mindi naerma, sest kuidas saab põnevus/actionfilm olla südamlik? Aga selles oli nii armsaid hetki. Elumõte selle filmi järgi oleks: "Kui sa pingutad mingi eesmärgi nimel, siis sa saavutad ka selle.".Kokkuvõttes oli see täitsa hea film, aga soovitan seda siiski neile, kellele tegelikult ka sellised filmid meeldivad. Nägemiseni! :)

"Lahkulööja" ("Divergent")

Käisin juba teist korda vaatamas filmi "Lahkulööja". Treiler. See teine kord oli väga hea, kuna ma sain jälgida selliseid asju, mida ma esimene kord lihtsalt ei osanud jälgida. Sellised filmid iseenesest ei ole väga mu lemmikud, aga see film mulle täitsa meeldis. Muidugi, ma olen kindel, et igaüks, kes seda filmi vaatama läheb mõtleb samal ajal, et huvitav mis kilda tema kuuluks. Ma arvan, et seda testi oleks päris huvitav teha. Nii, mis mulle selle filmi juures meeldis... No selliste ulmefilmide puhul meeldib mulle kõige rohkem see, et see paneb mind tegelikult ka mõtlema, et kas tulevikus on nii. See meeldis mulle. Selle filmi muusika oli ka väga hea minu meelest. Mu lemmikkoht selles filmis oli see, kui Neli oma isa siiski rongi peale aitas, olenemata sellest, et ta oli Nelja füüsiliselt karistanud ja et ta isa oligi ta suurim hirm. See koht puudutas mind, see oli ainult umbes 5 sekundit pikk, aga see jäi mulle tervest filmist kõige rohkem meelde. Sellesse lühikesse hetke mahtus nii palju emotsioone. Elu mõte selle filmi järgi on see, et sa teaksid kes sa oled. Ega ma ei oska selle filmi kohta midagi rohkem öelda. See oli hea, aga see ei olnud midagi, mis mind väga lummanud oleks. Ma soovitan seda kindlasti nendele, kellele sellised filmid meeldivad. Kui sellele tuleb veel osi tahaks ma neid kindlasti näha (võibolla loen isegi raamatut). Ilusat kevadet! :)

"Pompeii"

Käisin kolmapäeval vaatamas filmi "Pompeii". Treiler. Ma jäin selle filmiga täitsa rahule. Ma ei oodanud sellest nagu nii mitte midagi erilist, nii et ei olekski saanud pettuda.  Räägin kiirelt, millest see film oli. Põhimõtteliselt rääkis see Pompeii katastroofist ja no muidugi, nagu ühele filmile omane, oli seal ka üks paar: gladiaator ja valitseja tütar. Ilmselgelt oli mingisugune takistus nende vahel ja lõpu kohta ei oskagi ma väga midagi öelda. Pärast filmi vaatamist, kui ma mõtlesin, mida blogisse kirjutada, tuli mul kohe pähe lause: "Armastus on võimas!" ja see ajas mind kohutavalt naerma, sest tegelikult ei ole palju filme mille kohta see lause ei käiks. Minu meelest on see natuke ebareaalne, sest ma ei kujuta ette, kas keegi oleks tõesti valmis oma armastatu pärast enda elu ohtu seadma. Samas meeldis mulle selle filmi juures see, et see ei lõppenud nagu klassikaline armastusfilm, et mõlemad jäid ellu või suri ainult üks neist, vaid nad surid mõlemad ja sellepärast ei oskagi ma lõpu kohta midagi öelda. Nad küll surid, aga koos, nii et võibolla oli see isegi õnnelik lõpp. See film pani mind mõtlema selle üle, kas tõesti olid siis nii suured maavärinad mitu päeva järjest nii tavalised, et inimesed ei kartnudki? Nojah, seda ei saa me ilmselt kunagi teada. Selle filmi juures häiris mind see, et minu meelest pandi sinna filmi liiga palju asju kokku. Mõni tegevus oleks võinud täitsa olemata olla, sest see film läks päris kiiresti ja seda oli selle aja jaoks natuke liiga palju. Üldiselt jäin ma filmiga rahule. Elumõte selle filmi järgi võiks olla: "Päästad oma armastatu, päästad ka enda.". Soovitaksin seda filmi kõigile, kellele meeldivad romantilised või ajaloolised filmid. Ilusat kevade algust!

"Otselend" ("Non-stop")

Üle pika aja jälle üks filmi postitus! Käisin täna sõbrannaga vaatamas filmi "Otselend" ja see oli super. Treiler. Kui te treilerit väga hoolikalt jälgite ja natuke fantaasiat ja loogikat kasutate, on tegelikult väga hästi aru saada, mis selles filmis toimub. Aga no film ise on palju huvitavam. Kui sa filmi vaatad, hakkad sa ju ikka mõtlema, et kuidas see lõpeb? No selle filmi jooksul jõudsin ma oma otsust muuta vähemalt kolm korda, mis on minu jaoks filmi puhul hea, sest see ei ole etteaimatav. See film oli huvitav, kaasahaarav ja põnev. Ja nagu alati, enne igat actionfilmi mõtlen ma, kas see on ka tavaline film ja lõppeb nii nagu alati. Nojah, see lõppes küll põhimõtteliselt hästi, aga see oli nii kaasahaarav, et ma tõesti unustasin end ja filmi ajal hakkasin tõesti arvama, et see film lõppeb traagiliselt. Mulle meeldis kõige rohkem vist see koht, kui piloot, olenemata sellest, et ta kõrval oli 2 hävitajat, kes lubasid ta lennukit tulistada kui ta kõrgust kaotab, otsustas siiski lennuki madalamale viia, et inimesed päästa. Võibolla oli asi lihtsalt selles, et sellel hetkel toimus kõige rohkem, aga jah. Veel üks asi, mis mulle selle filmi juures no kas just meeldis, aga mu mõtted läksid pärast filmi sellele, on see, et tegelikult, kui sa oledki näiteks lennukis ja midagi juhtub, sõltub sinust nii vähe, sest kusagil nö 'kõrgemal' on inimesed, kes käituvad täpselt nii nagu on neile endile parem, kuigi nad ei ole isegi mitte selles lennukis. Vähesed on valmis oma tööga riskima, et päästa lennukit, mille kohta nad tegelikult tõtt ei tea. No praegu ma võtsin lennuki näite, aga see on üleüldse nii. Igatahes, see film oli väga hea ja soovitan seda kõigile, kellele vähegi meeldivad põnevusfilmid. Elumõte selle filmi järgi oleks minu meelest see, et see, mis sul minevikus oli ei pea mõjutama seda, mis tuleb tulevikus. Ilusat kevad-talve! :)

Ps! Tänu sellele filmile tekkis mul huvi veel kahe filmi vastu, nii et LOODETAVASTI jõuavad need ka siia. Homme lähen veel kinno, niiet võite järgmist postitust oodata. :)

Benjamin Lebert "Crazy"

Hei! Pole ammu midagi kirjutanud. Nüüd siis jälle üks kohustusliku kirjanduse raamat. Pidime koolis lugema noorsoo kirjandust. Mina valisin Benjamin Lebert'i "Crazy", sest mu õde luges seda eelmine aasta ja ma teadsin umbes mida oodata. See raamat läks kiiresti. Isegi liiga kiiresti. See stiil kuidas raamat kirjutatud oli, meeldis mulle selle juures kõige rohkem, sest mulle endale meeldib ka niimoodi kirjutada. Lühikeste ja selgete lausetega. Liitlauseid väga ei kasutatud. Ma räägin kiirelt, millest see rääkis. Raamatu tagant võib lugeda: "Kirjandusaasta kõige noorem autor on kirja pannud internaadipäeviku, millest võib lugeda kuulide poiste kreisidest ettevõtmistest." No umbes nii oligi. Selles arutleti väga palju 'elu' üle ja ma tabasin end peaaegu kogu aeg mõttelt, et kas poisid siis tegelikult ka niimoodi omavahel räägivad. Kuigi jah, see raamat on välja antud 1999. aastal ja 15 aastaga võib päris palju muutunud olla. Okei, 15 aastat tagasi või mitte, ma ikka ei suuda uskuda, et poisid sellistest asjadest rääkisid. Kuis tüdrukute teema välja arvata. Ma ei saa küll kindel olla, aga ma ei usu, et see väga muutunud on. Raamat oli täitsa okei, üpriski huvitav, natuke etteaimatav. Ma arvan, et poistele see raamat kindlasti meeldiks, tüdrukute puhul oleneb tüdrukust. Ma arvan, et iga noor võiks selle läbi lugeda. See ei ole väga raske lugemine ja see läheb kiiresti. Elumõte selle raamatu järgi võiks olla see, et elada võiks kreisilt! 

Ilusat talve lõppu! :)

Uku Randmaa "Minu maailmameri"

Uue aasta alguses lõpetasin raamatu "Minu maailmameri". Link raamatule: http://petroneprint.ee/raamatud/minu-maailmameri/. Mulle see raamat meeldis. Mulle meeldis kuidas see kirjutatud oli, see sõnakasutus. Ja ma armastan merd, niiet see raamat oli mulle parim. Sellest raamatust saab väga palju teada purjetamise ja meremeeste kommete kohta. Näiteks rääkis ta, et vanale (neptunile) valatakse tänutäheks või enne pikemat sõitu viskit. Raamatu lõpus oli ka väike sõnastik, kus ta seletas purjetamise ja merega seotud mõisteid, muidu oleks olnud mõndadest asjadest raske aru saada. See raamat on väga hea saareriikide tundma õppimiseks, sest ekvaatoril sõites peatus ta enamasti saartel. Muidugi sain sealt ka igasugustest teistest riikidest ja kultuuridest palju teada. Samuti sain ma lisateadmisi geograafia valdkonnas. Sellel reisil juhtus ka halbu asju. Näiteks Richards Bay linnas varastati Ukult rahakott. See raamat tuletas mulle meelde neid kordi, kui ma olen ise näiteks jahiga sõitmas käinud ja tekitas kohe veel isu. Veel rohkem pani mind see raamat unistama sellest, et kunagi tulevikus ise ka jahti omada või siis vähemalt purjetada osata. Mulle see raamat väga meeldis ja soovitan kõigil, kellele meeldivad reisikirjad ja/või purjetamine see raamat läbi lugeda. Ilusat uut aastat! :)