
Nüüd siis raamat. Mind väga ei tõmba sellist sorti raamatud, aga kuna ma olin selle kohta palju kiidusõnu kuulnud ja mul oli see kodus olemas ka, siis mõtlesin ühel vihmasel päeval(juunikuus oli neid piisavalt), et miks mitte, loen läbi raamatu "Süü on tähtedel". Ma teadsin, et raamat on hea. Aga minu jaoks oli see liiga hea. See oli nii hea, et see hakkas kohati häirima.Seda on raske seletada. Mõelge hetkeks, kui teile öeldakse, et raamat on hea, mis teile kõige esimesena pähe tuleb? Muigugi teema jms, aga selle juurde tuleme hiljem. Minul tuleb pähe näiteks sõnakasutus ja lausestus, sest kui see on halb, oleks ka väga hea sõnumiga raamatut raske lugeda. No vot, minu jaoks oli selle ramatu sõnakasutus liiga hea. Päris mitmes kohas avastasin end mõttelt, kas on ikka vaja. Aga see on ka kõigest minu arvamus lähtudes sellest, mis mulle meeldib.
Teemast. Ma ütleks, et autor teab väga hästi, mis inimestele peale läheb. Inimesed tunnevad kaasa kurbadele lugudele ja see teeb raamatu ka kohe lemmikuks. See on täiesti normaalne ja autorid, kes ilmselgelt tahavad, et nende raamatut loetaks, võtavad seda arvesse. Minul tuli seda raamatut lugedes pähe lause: "Liiga hea, et tõsi olla.". Oodake nüüd hetke, ma saan aru, et ei saa olla hea, kui üks tegelane sureb. Ma ei mõtlegi seda, vaid kõike mis eelneb. Liiga ebareaalne minu jaoks. Aga see on jällegi minu arvamus. Muidu oli see raamat täiesti tore lugemine, läks kiiresti ja sai ka naerda. Lihtne, aga sõnumiga.

Selline oli siis sünnipäeva-postitus, loodan, et te ei pidanud pettuma.
Ilusat suve! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar