Kevadel lugesime koolis kohustusliku kirjandusena raamatut "Kuristik rukkis". Ma arvan, kui see ei oleks olnud kohustuslik kirjandus, ei oleks ma seda raamtut ise kätte võtnud. Mul tuleb kuidagi mingi blokk ette, kui on juttu raamatutest, mida iga inimene peaks kord elus lugema. Tavaliselt ei avaldagi need raamtud mulle väga mõju. Seekord ei olnud ka väga teisiti, kuigi ma üllatusin meeldivalt. Ma ootasin mingit klassikalist noorteromaani. Sel hetkel ei mõelnud ma ilmselt sellele, et see on kirjutatud 60 aastat tagasi ja et siis oli elu teistsugune. Kõigepealt ma üllatusin, kui lühikese ajaga kõik juhtus. Mulle avaldab alati muljet, kui autor suudab panna kirja päris pika raamatu, kuigi tegevus toimub näiteks ainult ühe nädala jooksul. See on kunst, mida mina veel õppima pean. Mulle endale meeldis ilmselt kõige rohkem see, kuidas autor oli kirja pannud Holdeni mõtted. Või siis hoopis see, kuidas ta oli kirja pannud selle, kuidas ta iseennast ja oma mõtteid analüüsis. Kuidas ta analüüsis kõike ja kõiki enda ümber. Üks koht, kui ta õde tahtis temaga koos põgeneda, jäi mulle meelde, sest minu meelest, selles hetkes olles, ei analüüsinud ta midagi. Ta plaanid ei läinud enam plaanipäraselt ja see lõi ta rivist välja. See lõik, olgugi et lühike, ütles mulle Holdeni kohta palju rohkem.Holdeni juures avaldas mulle muljet veel see, kuidas ta oma õest hoolis. See tuli päris mitmes kohas välja ka. Mis mulle sealjuures eriti meeldis oli see, et ta ei varjanud seda, vähemalt nii mulle tundus.
Üldiselt oli raamat hea. Just hea, sest see ei olnud midagi erakordset (võibolla just see ongi see erakordne asi selle raamatu juures, et see on lihtsalt hea), aga praegu sellele uuesti mõeldes, meeldib see mulle veidi rohkem kui siis, kui ma selle raamtu just lõpetanud olin.
Üks asi veel siiski on. See, mis teeb selle raamatu minu jaoks ainulaadseks. Jerome David Salinger on ilmselt üks väheseid autoreid, kellega ma tõepoolest oleksin tahtnud kohtuda.
Päikselist suve jätku teile! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar