14.-30.11 toimub Tallinnas PÖFF ja selle raames 14.-23.11 JustFilm. Ma kandideerisin JustFilmi noortežüriisse ja mõtlesin, et võin siis selle arvustuse, mille ma kandideerimiseks kirjutama pidin, siia postitada.
Filmiarvustus: „Nagu ülal/nõnda all“ Treiler.
Kui õudne saab film olla? Kindlasti panustatakse õudusfilme tehes ehmatus-momendile, aga kas ilma selleta saaks ka? Kindlasti. Selles filmis on ilmselt kõige rohkem panustatud kogemusele ja emotsioonidele, mis filmi vaadates tekivad. Kogu see katakombide surve ja mõte, et sellesse kohta on müüritud üle 6 millioni surnu, paneb sul judinad mööda keha jooksma. Lisada minevikuvarjud ja paar hirmuäratavat olendit ning ongi õudusfilm valmis.
Film on valmis ning kinodes. Nüüd tuleb minu osa. Vaatajad annavad filmile hinnangu ja sellest oleneb, kui hästi sellel filmil läheb. Kui neile meeldis, soovitavad nad filmi teistele ja võibolla lähevad seda isegi uuesti vaatama. Kui ei meeldinud, räägivad nad sellest ikka, kuid ilmselt mitte hea tooniga. Ilmselgelt ei taha nad seda uuesti vaatama minna. Enda kogemusele toetudes ei kujuta ma ette, kas keegi tahaks õudusfilmi uuesti kinno vaatama minna, isegi kui neile see meeldis.
Praeguseks hetkeks te ilmselt arvate, et ma ei mäleta filmist midagi, sest miks ma muidu räägin pikalt sellest, kuidas film kinodesse jõuab või mida vaatajad oma kogemustele toetudes pärast filmi vaatamist teevad. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt, et teil tekiks ettekujutus mõtetest, mis mu peas filmi vaatamise ajal keerlesid. Või õigemini pärast filmi. Miskipärast hakkasin ma peale kinos käiku juurdlema selle üle, kuidas see film tehti. Filmi ajal aga tuletasin ma enamasti treilerit meelde, et teada, milleks veel valmis olla. Kuigi hiljem sellele kinoskäigule mõeldes, ei olnudki see film nii hull. Eks pime saal ja suur ekraan andsid filmile muidugi palju juurde.
Õudusfilmide tegijate suur abimees ongi ilmselt koht ja aeg, kus ja millal inimene seda filmi vaatab. Mina näiteks muidu õudusfilme väga ei karda, aga pime saal ja vali heli tegid filmi kohe palju õudsamaks. Kogu see kogemus oli üldse huvitav, sest see oli esimene kord, kui ma õudusfilmi kinos vaatamas käisin. Kohe pärast filmi arvasin ma, et ma ei taha enam kunagi õudusfilmi kinno vaatama minna, aga praegu mõtlen, et tegelikult oli film huvitav ja võiks vabalt uuesti minna. Kogemus oli ju hea. Jah, tõesti, oli segavaid faktoreid (külastajad), aga see oli ainult enne filmi. Film ise oli huvitav, hirmus ja põnev.
Jõuame nüüd filmini ka, sest filmist te ju tegelikult lugeda tahtsitegi. Film oli hea. Kui see algas, mõtlesin ma, et kas ma ikka tulin õigesse saali, sest see ei tõotanud küll, et midagi kohutavalt õudsat juhtuma hakkaks. Aga tegelikult see mulle selle filmi juures meeldiski, et sellel oli mingi taust ja eellugu, sest paljudel õudusfilmidel seda ei ole. See aitas filmi paremini sisse sulanduda, kuigi üks asi selle filmi juures, mis tegelikult ka sind filmiga rohkem sidus, häiris mind. Mind häiris see n.ö. filmimise stiil. Kuigi samas andis see kinoelamusele palju juurde. Ma arvan, kui seda ei oleks olnud, ei oleks filmi mõju nii tugev olnud. See oli häiriv, aga vajalik.
Kui ma nüüd sellele kinos käigule mõtlen, tuleb enamasti ikka hea tunne. See on kõige tähtsam. Selle järgi leiab hea filmi üles. Isegi kui sind filmi ajal pisiasjad häirivad, aga kui sa mõtled filmile järgi ja sulle tulevad kõigepealt meelde filmi head omadused, siis on see hea film. Kui rääkida sellest filmist, siis see film oli väga hea, aga ma ei taha seda enam mitte kunagi näha.
Kui õudne saab film olla? Kindlasti panustatakse õudusfilme tehes ehmatus-momendile, aga kas ilma selleta saaks ka? Kindlasti. Selles filmis on ilmselt kõige rohkem panustatud kogemusele ja emotsioonidele, mis filmi vaadates tekivad. Kogu see katakombide surve ja mõte, et sellesse kohta on müüritud üle 6 millioni surnu, paneb sul judinad mööda keha jooksma. Lisada minevikuvarjud ja paar hirmuäratavat olendit ning ongi õudusfilm valmis.
Film on valmis ning kinodes. Nüüd tuleb minu osa. Vaatajad annavad filmile hinnangu ja sellest oleneb, kui hästi sellel filmil läheb. Kui neile meeldis, soovitavad nad filmi teistele ja võibolla lähevad seda isegi uuesti vaatama. Kui ei meeldinud, räägivad nad sellest ikka, kuid ilmselt mitte hea tooniga. Ilmselgelt ei taha nad seda uuesti vaatama minna. Enda kogemusele toetudes ei kujuta ma ette, kas keegi tahaks õudusfilmi uuesti kinno vaatama minna, isegi kui neile see meeldis.
Praeguseks hetkeks te ilmselt arvate, et ma ei mäleta filmist midagi, sest miks ma muidu räägin pikalt sellest, kuidas film kinodesse jõuab või mida vaatajad oma kogemustele toetudes pärast filmi vaatamist teevad. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt, et teil tekiks ettekujutus mõtetest, mis mu peas filmi vaatamise ajal keerlesid. Või õigemini pärast filmi. Miskipärast hakkasin ma peale kinos käiku juurdlema selle üle, kuidas see film tehti. Filmi ajal aga tuletasin ma enamasti treilerit meelde, et teada, milleks veel valmis olla. Kuigi hiljem sellele kinoskäigule mõeldes, ei olnudki see film nii hull. Eks pime saal ja suur ekraan andsid filmile muidugi palju juurde.
Õudusfilmide tegijate suur abimees ongi ilmselt koht ja aeg, kus ja millal inimene seda filmi vaatab. Mina näiteks muidu õudusfilme väga ei karda, aga pime saal ja vali heli tegid filmi kohe palju õudsamaks. Kogu see kogemus oli üldse huvitav, sest see oli esimene kord, kui ma õudusfilmi kinos vaatamas käisin. Kohe pärast filmi arvasin ma, et ma ei taha enam kunagi õudusfilmi kinno vaatama minna, aga praegu mõtlen, et tegelikult oli film huvitav ja võiks vabalt uuesti minna. Kogemus oli ju hea. Jah, tõesti, oli segavaid faktoreid (külastajad), aga see oli ainult enne filmi. Film ise oli huvitav, hirmus ja põnev.
Jõuame nüüd filmini ka, sest filmist te ju tegelikult lugeda tahtsitegi. Film oli hea. Kui see algas, mõtlesin ma, et kas ma ikka tulin õigesse saali, sest see ei tõotanud küll, et midagi kohutavalt õudsat juhtuma hakkaks. Aga tegelikult see mulle selle filmi juures meeldiski, et sellel oli mingi taust ja eellugu, sest paljudel õudusfilmidel seda ei ole. See aitas filmi paremini sisse sulanduda, kuigi üks asi selle filmi juures, mis tegelikult ka sind filmiga rohkem sidus, häiris mind. Mind häiris see n.ö. filmimise stiil. Kuigi samas andis see kinoelamusele palju juurde. Ma arvan, kui seda ei oleks olnud, ei oleks filmi mõju nii tugev olnud. See oli häiriv, aga vajalik.
Kui ma nüüd sellele kinos käigule mõtlen, tuleb enamasti ikka hea tunne. See on kõige tähtsam. Selle järgi leiab hea filmi üles. Isegi kui sind filmi ajal pisiasjad häirivad, aga kui sa mõtled filmile järgi ja sulle tulevad kõigepealt meelde filmi head omadused, siis on see hea film. Kui rääkida sellest filmist, siis see film oli väga hea, aga ma ei taha seda enam mitte kunagi näha.
Kui teil aega on, soovitan teil kindlasti PÖFFile või JustFilmile minna. Filmid on head ja kellele ei meeldiks kinos käia?
Põnevat PÖFFi või JustFilmi elamust! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar