Raamat ja film: John Green "Süü on tähtedel" ("The fault in our stars")

Hei! Enne kui ma alustan juttu raamatust, tahaksin ma mainida, et täpselt täna, aasta tagasi tegin ma oma esimese postituse selles blogis. Suur aitäh kõikidele, kes on aega võtnud ja seda lugenud! :)

Nüüd siis raamat. Mind väga ei tõmba sellist sorti raamatud, aga kuna ma olin selle kohta palju kiidusõnu kuulnud ja mul oli see kodus olemas ka, siis mõtlesin ühel vihmasel päeval(juunikuus oli neid piisavalt), et miks mitte, loen läbi raamatu "Süü on tähtedel". Ma teadsin, et raamat on hea. Aga minu jaoks oli see liiga hea. See oli nii hea, et see hakkas kohati häirima.Seda on raske seletada. Mõelge hetkeks, kui teile öeldakse, et raamat on hea, mis teile kõige esimesena pähe tuleb? Muigugi teema jms, aga selle juurde tuleme hiljem. Minul tuleb pähe näiteks sõnakasutus ja lausestus, sest kui see on halb, oleks ka väga hea sõnumiga raamatut raske lugeda. No vot, minu jaoks oli selle ramatu sõnakasutus liiga hea. Päris mitmes kohas avastasin end mõttelt, kas on ikka vaja. Aga see on ka kõigest minu arvamus lähtudes sellest, mis mulle meeldib.
Teemast. Ma ütleks, et autor teab väga hästi, mis inimestele peale läheb. Inimesed tunnevad kaasa kurbadele lugudele ja see teeb raamatu ka kohe lemmikuks. See on täiesti normaalne ja autorid, kes ilmselgelt tahavad, et nende raamatut loetaks, võtavad seda arvesse. Minul tuli seda raamatut lugedes pähe lause: "Liiga hea, et tõsi olla.". Oodake nüüd hetke, ma saan aru, et ei saa olla hea, kui üks tegelane sureb. Ma ei mõtlegi seda, vaid kõike mis eelneb. Liiga ebareaalne minu jaoks. Aga see on jällegi minu arvamus. Muidu oli see raamat täiesti tore lugemine, läks kiiresti ja sai ka naerda. Lihtne, aga sõnumiga.
Filmi juurde. Trailer. Kui ma raamatu läbi sain, teadsin kohe, et ma tahan filmi ka näha. Üks põhjus oli see, et ma tahtsin teada, mille nad filmist välja jätsid, sest ma ei osanud väga ette kujutada, mida on võimalik sellest raamatust välja jätta. Pärast filmi vaatamist sain teada ja see valik ei üllatanud mind väga. Filmi kohta tahaksin umbes samu asju öelda. Liiga hea. Minu jaoks vähemalt. Veidi ülepingutatud teatud kohtades, aga muidu väga tore. Mul oli pärast filmi nägemist sarnane tunne nagu pärast raamatut. Ei teagi, kas see on hea või halb. Pigem ikka hea, sest film täitis mu ootused. Rohkem nagu polegi midagi. Ei pettunud kummaski, aga pahviks ei löönud ka kumbki.

Selline oli siis sünnipäeva-postitus, loodan, et te ei pidanud pettuma.
Ilusat suve! :)

Paulo Coelho "Alkeemik"

Tere taas!
Nagu ma lubasin püüan ma nüüd kõik postitused tasa teha, peale selle on jäänud veel "Süü on tähtedel" nii film kui ka raamat ja ma veel mõtlen, kas ma kirjutan Laulupeost ka.

Niisiis, "Alkeemik". Ei oskagi kohe kuskilt alustada. Eks on põhjuseks see, et ma lugesin seda päris ammu.
Raamatust ma otseselt midagi uut ei õppinud. Ma teadsin seda kõike ja sellepärast mul võibolla oligi huvitav. Ma sain lugeda millestki, mis mulle huvi on pakkunud. Äkki pakub siiani, ma pole sellesse eriti süvenenud. Raamat oli hästi kirjutatud, vähemalt minu arvates. Seda oli mugav lugeda. Kui sa ka teemast väga aru ei saa, on see ikkagi suhteliselt kerge lugemine. Muidugi oleks eriti tore, kui sa ka teemast aru saad, sest sellel on sügav tähendus ja võib sind aidata, kui sa arvad, et sul ei lähe hästi. Võibolla ma räägin enda eest, sest mind see igatahes aitas. Ma pean kiitma muidugi ka oma kirjanduse õpetajat, sest mul on viimasel ajal päris tihti nii, et ma saan raamatust paremini aru tänu nendele ülesannetele, mis ta meile koolis annab.
Nagu ma juba ütlesin ei õpetanud see raamat mulle midagi, vaid hoopis kinnitas kõike, mida ma juba teadsin. Ja vahel ei olegi niivõrd tähtis see, et õpid midagi uut, vaid et sa saad kinnitust sellele, et see mida sa tead, on õige.
Ilmselt saate juba aru, et ma püüan pigem ruumi täita, sest mul ei ole sellest raamatust enam midagi kirjutada. Aga ma olen tõesti tänulik, et ma seda raamatut just siis lugsin, sest võibolla mõnel muul hetkel ei oleks see mulle sellist mõju avaldanud.

Kaunist juulikuud ja jääge järgmist postitust ootama! :)

Jerome David Salinger "Kuristik rukkis"

Kõigepealt tahan ma vabandada, et ma olen oma blogi unarusse jätnud. Eks ajaga on kitsas käes olnud ja suve alguses ei olnud lihtsalt viitsimist. Nüüd püüan kõik järgemööda tasa teha. :)

Kevadel lugesime koolis kohustusliku kirjandusena raamatut "Kuristik rukkis". Ma arvan, kui see ei oleks olnud kohustuslik kirjandus, ei oleks ma seda raamtut ise kätte võtnud. Mul tuleb kuidagi mingi blokk ette, kui on juttu raamatutest, mida iga inimene peaks kord elus lugema. Tavaliselt ei avaldagi need raamtud mulle väga mõju. Seekord ei olnud ka väga teisiti, kuigi ma üllatusin meeldivalt. Ma ootasin mingit klassikalist noorteromaani. Sel hetkel ei mõelnud ma ilmselt sellele, et see on kirjutatud 60 aastat tagasi ja et siis oli elu teistsugune. Kõigepealt ma üllatusin, kui lühikese ajaga kõik juhtus. Mulle avaldab alati muljet, kui autor suudab panna kirja päris pika raamatu, kuigi tegevus toimub näiteks ainult ühe nädala jooksul. See on kunst, mida mina veel õppima pean. Mulle endale meeldis ilmselt kõige rohkem see, kuidas autor oli kirja pannud Holdeni mõtted. Või siis hoopis see, kuidas ta oli kirja pannud selle, kuidas ta iseennast ja oma mõtteid analüüsis. Kuidas ta analüüsis kõike ja kõiki enda ümber. Üks koht, kui ta õde tahtis temaga koos põgeneda, jäi mulle meelde, sest minu meelest, selles hetkes olles, ei analüüsinud ta midagi. Ta plaanid ei läinud enam plaanipäraselt ja see lõi ta rivist välja. See lõik, olgugi et lühike, ütles mulle Holdeni kohta palju rohkem.
Holdeni juures avaldas mulle muljet veel see, kuidas ta oma õest hoolis. See tuli päris mitmes kohas välja ka. Mis mulle sealjuures eriti meeldis oli see, et ta ei varjanud seda, vähemalt nii mulle tundus.
Üldiselt oli raamat hea. Just hea, sest see ei olnud midagi erakordset (võibolla just see ongi see erakordne asi selle raamatu juures, et see on lihtsalt hea), aga praegu sellele uuesti mõeldes, meeldib see mulle veidi rohkem kui siis, kui ma selle raamtu just lõpetanud olin.
Üks asi veel siiski on. See, mis teeb selle raamatu minu jaoks ainulaadseks. Jerome David Salinger on ilmselt üks väheseid autoreid, kellega ma tõepoolest oleksin tahtnud kohtuda.

Päikselist suve jätku teile! :)