Anne von Canal "Ei maa ega meri"

Tervist! Pärast eelmise postituse kirjutamist, otsustasin, et panen juba lugemise ajal kõik mõtted kirja. Muidu jään kirjutades jälle toppama, sest ei oska midagi kirja panna. Niisiis, nagu ma lubasin, on see postitus raamatust "Ei maa ega meri". 

Peale "Puhastuse" lugemist ei oleks ma uskunud, et veel mõni raamat mind emotsionaalselt nii tühjaks suudab imeda, aga see raamat suutis. Ma lõpetasin lugemise tegelikult juba eile õhtul, aga ei suutnud neid tundeid ja mõtteid, mida see raamat minus tekitas, kõrvale lükata ja kirjutada. Ma olin seest täiesti tühi.

Räägiksin siinkohal veidi rohkem teose taustast, sest tegemist on päris uue raamatuga ja paljud ei ole sellest ilmselt kuulnud. Minu tähelepanu äratas "Ei maa ega meri", kui ma SERKi kataloogi lehitsesin. See oli küll juba ikka mitu kuud tagasi, aga vahepeal ei tekkinud lugemiseks võimalust. Nüüd, kui ma käisin raamatukogus "Puhastust" võtmas, nägin seda riiulil ja otsustasin raamatu "Ei maa ega meri" lõpuks läbi lugeda. "Ei maa ega meri" on pühendatud parvlaev Estonia hukkumisele. Teose minategelane on pianist ristluslaeval ning raamat on pandud kirja päevikuvormis, sekka mälestusi. Rohkem ma ei hakka sisu kirjeldama, lugege ise ja saage teada.

Vaadates oma märkmeid raamatu algusest, olen ma kirja pannud: mõnus, voolav. Teost oli alguses mugav lugeda. Ei toimunud otseselt midagi väga põnevat ja raamat meenutas mulle ühte eelnevalt loetud reisikirja "Minu maailmameri". Lugedes tema armastusest muusika, eriti just klaverimängu vastu, puges südamesse igatsus ja vaat et isegi tahtmine jälle klaverit mängida, sest minu klaveriõpingud said sellest aastast läbi ja käisin tunnis rohkem lõbu pärast. Tugevalt südamesse lõi raamat sel hetkel, kui peategelane Laurits sai teada, et arstist isa oli saboteerinud tema sisseastumiskatseid konservatooriumisse, kuna tema soov oli, et Lauritsast saaks ka arst. Pisarad tulid silma ja tundsin, et mul on vanematega väga vedanud, sest nad ei suru mulle enda soove peale ja lasevad mul ise oma tuleviku kohta otsused teha. Aitäh!

Sealt edasi muutus raamat juba selliseks, et ei tahtnud käest panna. Teos hoidis sind enda küljes ja ainuke põhjus, miks ma pooleli jätta sain, oli, et ma teadsin, kui edasi loen tuleb selliseid emotsionaalseid kohti veel ja ma olin liiga väsinud nende kogemiseks. Leheküljel 177/178 oli kirjutatud laulupeost ja laulvast revolutsioonist ning, lugedes neid lehekülgi, jooksid üle mu keha külmavärinad ja tundsin tohtut armastust oma kodumaa vastu, kuigi teos ei olnud kirjutatud eesmärgiga rääkida Eestist. Raamatu lõpuni oli jäänud veel vaid kümmekond lehekülge. Lõpp tuli kiirelt ja valusalt. Autor oli selleks hetkeks oma eesmärgi saavutanud. Ta pani mind tundma nii paljusid erinevaid tundeid ja siis, kuigi ma olin juba ammu aru saanud, kuidas see raamat lõpeb, andis ta ühe viimase tõuke ja kõik need tunded kadusid ja lõpuks jäi lihtsalt seletamatu kurbus ja selle otsa lõppemisel, lihtsalt tühjus. 

Ma ei ole ammu ühest raamatust nii pikalt kirjutanud ja see ei olnud isegi mitte keeruline. Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et "Ei maa ega meri" on kindlasti lugemist väärt. Kui teil on võimalus, soovitaksin ma selle ühe korraga läbi lugeda. Kuigi algus seda ei soosi, olen kindel, et järjest lugedes oleks teose mõju olnud kindlasti veel suurem. Võibolla on asi ainult minus. Tahaksin lõpuks veel tänada oma kaveriõpetajat ning oma vanemaid ja tahan avaldada kaastunnet kõigile, kes kaotasid Estonia katastroofis oma lähedase.

Hetkel ei tea ma, millest on järgmine postitus. Võibolla on teil midagi soovitada? Saabuval nädalavahetusel naudin muusikat (ja loodetavasti ilma) Viljandi Folgil ja ehk saan vahelduseks tunda vaid ühte emotsiooni korraga. 

Kõike head ja üritage Eesti suves siiski vastu pidada!

Raamat ja film: Sofi Oksanen "Puhastus"

Tere! Tänase postitusega on mul probleeme. Ei oska kuidagi alustada... Emotsiooni, mille sain "Puhastust" lugedes/vaadates, on raske sõnadesse panna. Raamat ja film (Treiler.) jätavad sinusse sellise tunde, et ei suudagi midagi "Puhastuse" kohta öelda. Idee on justkui olemas, aga mingi blokk tuleb peale ja miskipärast ei taha seda kirja panna.

Mõtlesin vahepeal, kuidas siiski miskit kirja saada. Ei taha seda postitust nii lühikeseks ka jätta ja kuna mitte ükski mu lähedastest sõpradest ei ole nõus ei raamatut lugema ega filmi vaatama, on mul oma mõtteid kellegagi jagada vaja. Otsustasin need mõtted punktidena kirja panna. Loodan, et teile sobib! :)

• Mulle tohutult meeldis raamatu ülesehitus. Tekkis tõesti selline tunne, et Zara või Aliide meenutavad midagi.
• Raamatu puhul oli hästi aru saada, et algselt oli lugu mõeldud näidendina. Ma ei ütleks, et see faktor oleks olnud häiriv, pigem sobis looga. 
• Ma ei saanudki kokkuvõttes aru, kas Aliide oli päriselt kommunist või mitte. 
• Näitlejate valik filmis oli suurepärane. Eriti meeldis mulle Kristjan Sarv Pašana, veidi häiris Amanda Pilke Zara rollis, sest ta paistis kuidagi liiga noor.  
• Aliide suhtes olid mul filmi vaadates ja raamatut lugedes väga segased tunded. Ühest küljest ma vihkasin teda, kuidas sa saad niimoodi oma perele teha. Samas oli mul temast kahju, sest kui armastus sunnib sind iseendale valetama, peab see tõesti suur olema. Peaksin mainima, et filmis ei olnud ta mulle nii vastumeelne.
• Kuna raamatus oli iga peatüki alguses aastaarv, aga filmis ei olnud, siis filmis Aliide mälestuste ajal kadus mul vahepeal ajataju. See ei olnud väga suur probleem, sest kui toimus mõni suurem ajalooline sündmus (nt märtsiküüditamine) sain jälle aru, mis aasta on. Muidugi aitas ka eelnev raamatu lugemine.
• "Puhastusest" rääkides võiksin muidugi kirjutada oma mõtetest ka selle ajaloolise tausta osas, aga tunnen, et see ei ole siiski vajalik.

Filmi esimest korda vaatama hakates ootasin ma kuulduste põhjal midagi karmi ja šokeerivat. Minu jaoks oli tõeliselt sokeeriv õnneks ainult üks koht, aga siiski ei soovita selle filmi vaatamist inimesele, kes ei kannata vägivalda. Samas õpetab õpetab "Puhastus" palju meie riigi ajaloo kohta ja jätab sinusse jälje

Raamatu mitte lugemist ei soovita ma kellelegi, kui siis ainult lastele. Raamat ei ole minu arvates üldse nii hull, kui film ja saab korraliku lugemiselamuse. Raamat ei veni ja käest panna ei taha.

Järgmine postitus on ilmselt raamatust "Ei maa ega meri". Olen üritanud seda juba viimased 3 päeva kätte võtta, aga otsustasin, et lõpetan enne selle postituse kirjutamise.

Kaunist suve jätku! :)

...

Tere taas!
Ma olen kõige hullem blogija. Millal see viimane kord oli? Novembris? Mitte, et ma ei oleks vahepeal kinos-teatris käinud või raamatuid lugenud, aga mul ei ole olnud ei aega, ei viitsimist ega eriti ka tahtmist. Aga nüüd on kool läbi ja suvi käes ja ma tahaksin blogimisega jälle pihta hakata, sest vahepeal ma tundsin sellest tõesti puudust. Järgmisena on mul plaanis filmist ja raamatust "Puhastus" kirjutada, kui see õnnestub. Mitte küll paari nädala jooksul, aga suvel kindlasti. :)
Ma panen nüüd kirja ka etendused, raamatud, muusika ja filmid, millega ma selle poole aasta jooksul kokku olen puutunud(või vähemalt need, mis mulle meelde tulevad).

• Just Filmi filmid
• "Ooperifantoom"(film ja Vanemuise muusikal)
• "Mortdecai"
• "Imiteerimismäng"
• Remarque "Triumfikaar"
• Bornhöhe "Tallinna narrid ja narrikesed"
• "Viiskümmend halli varjundit"
• Eesti Laul ja Eurovisioon
• Ristikivi "Hingede öö"
• "San Andreas"

Vist kõik?????????

Niisiis, nendest ei ole mul plaanis eraldi postitusi teha, aga ma loodan, et suudan end kokku võtta, kasvõi kinno minna ja jälle midagi blogisse kirjutada.

Suvist juunikuud teile!

Just Filmi avafilm: "Praht" ("Trash")

Tere jälle! Nagu te eelmisest postitusest aru saite kandideerisin ma Just Filmi noortežüriisse ja paljud ilmselt juba teavad, et ma sain ka sinna. Nüüd on mul terve nädal filmide päralt ja ma püüan neist kõigist ka kirjutada. Põhimõtteliselt peame mina ja veel 4 noort valima võidufilmi ja kui me tahame, võime anda ka ühe lisaauhinna. Nii et kõik need 12 filmi, millest ma selle nädala jooksul kirjutan, võistlevad (välja arvatud see, millest kohe juttu tuleb). Esimeseks filmiks on Just Filmi avafilm.

Film "Praht" Treiler. räägib kolmest prügimäel töötavast poisist, kes leiavad sealt rahakoti. Sellest tuleb üks suur tagaajamine nende ja Brasiilia eliidi vahel. Poiste elud on suures ohus, kuid nad ei anna alla. Kui nende õpetaja neilt küsis, miks nad seda teevad, tõid nad põhjuseks selle, et nii on õige. Film näitab Brasiiliat ja ka poliitikat täiesti teise nurga alt. Mul ei olnud enne selle filmi nägemist õrna aimugi, kui palju prügi seal on ja kui halbades tingimustes elavad Brasiilias ja ma arvan, et ka teistes soojades riikides, vaesemad inimesed. Kurb oli näha ka seda, et need, kes on tipus ei hooli karvavõrdki inimestest täna kellele nende tänavad puhtamad on, kui nad võiksid olla. Seda juttu on väga imelik kirjutada, sest tundub nagu ma kirjutaksin asjadest, mis olid võimalikud võibolla sada aastat tagasi, aga ei, see kõik on praegu.
Kui nüüd filmist rääkida, meeldis mulle see, et mul oli selline tunne nagu vaataksin dokumentaalfilmi. See tunne tegelikult ilmselt võimendas kõike mida ma nägin, aga selle filmi puhul oli see väga hea. Samas ei olnud see igav ning su mõte püsis kogu aja filmi juures. Üleüldse meeldis see film mulle väga. Miski ei olnud ilustatud, vaid kõik oli näidatud nii, nagu päriselt on. See film oli küll kohutavalt julm ja kindlasti ebaõiglane, aga samal ajal väga armas ja südamlik.
Just film valis väga õige filmi avafilmiks ja ma olen kindel, et mitte keegi ei lahkunud kinosaalist emotsioonitult.

Põnevat novembrit! :)

"Nagu ülal, nõnda all" ("As Above, So Below")

14.-30.11 toimub Tallinnas PÖFF ja selle raames 14.-23.11 JustFilm. Ma kandideerisin JustFilmi noortežüriisse ja mõtlesin, et võin siis selle arvustuse, mille ma kandideerimiseks kirjutama pidin, siia postitada.

Filmiarvustus: „Nagu ülal/nõnda all“ Treiler.
 
Kui õudne saab film olla? Kindlasti panustatakse õudusfilme tehes ehmatus-momendile, aga kas ilma selleta saaks ka? Kindlasti. Selles filmis on ilmselt kõige rohkem panustatud kogemusele ja emotsioonidele, mis filmi vaadates tekivad. Kogu see katakombide surve ja mõte, et sellesse kohta on müüritud üle 6 millioni surnu, paneb sul judinad mööda keha jooksma. Lisada minevikuvarjud ja paar hirmuäratavat olendit ning ongi õudusfilm valmis.
Film on valmis ning kinodes. Nüüd tuleb minu osa. Vaatajad annavad filmile hinnangu ja sellest oleneb, kui hästi sellel filmil läheb. Kui neile meeldis, soovitavad nad filmi teistele ja võibolla lähevad seda isegi uuesti vaatama. Kui ei meeldinud, räägivad nad sellest ikka, kuid ilmselt mitte hea tooniga. Ilmselgelt ei taha nad seda uuesti vaatama minna. Enda kogemusele toetudes ei kujuta ma ette, kas keegi tahaks õudusfilmi uuesti kinno vaatama minna, isegi kui neile see meeldis. 
Praeguseks hetkeks te ilmselt arvate, et ma ei mäleta filmist midagi, sest miks ma muidu räägin pikalt sellest, kuidas film kinodesse jõuab või mida vaatajad oma kogemustele toetudes pärast filmi vaatamist teevad. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt, et teil tekiks ettekujutus mõtetest, mis mu peas filmi vaatamise ajal keerlesid. Või õigemini pärast filmi. Miskipärast hakkasin ma peale kinos käiku juurdlema selle üle, kuidas see film tehti. Filmi ajal aga tuletasin ma enamasti treilerit meelde, et teada, milleks veel valmis olla. Kuigi hiljem sellele kinoskäigule mõeldes, ei olnudki see film nii hull. Eks pime saal ja suur ekraan andsid filmile muidugi palju juurde.
Õudusfilmide tegijate suur abimees ongi ilmselt koht ja aeg, kus ja millal inimene seda filmi vaatab. Mina näiteks muidu õudusfilme väga ei karda, aga pime saal ja vali heli tegid filmi kohe palju õudsamaks. Kogu see kogemus oli üldse huvitav, sest see oli esimene kord, kui ma õudusfilmi kinos vaatamas käisin. Kohe pärast filmi arvasin ma, et ma ei taha enam kunagi õudusfilmi kinno vaatama minna, aga praegu mõtlen, et tegelikult oli film huvitav ja võiks vabalt uuesti minna. Kogemus oli ju hea. Jah, tõesti, oli segavaid faktoreid (külastajad), aga see oli ainult enne filmi. Film ise oli huvitav, hirmus ja põnev.
Jõuame nüüd filmini ka, sest filmist te ju tegelikult lugeda tahtsitegi. Film oli hea. Kui see algas, mõtlesin ma, et kas ma ikka tulin õigesse saali, sest see ei tõotanud küll, et midagi kohutavalt õudsat juhtuma hakkaks. Aga tegelikult see mulle selle filmi juures meeldiski, et sellel oli mingi taust ja eellugu, sest paljudel õudusfilmidel seda ei ole. See aitas filmi paremini sisse sulanduda, kuigi üks asi selle filmi juures, mis tegelikult ka sind filmiga rohkem sidus, häiris mind. Mind häiris see n.ö. filmimise stiil. Kuigi samas andis see kinoelamusele palju juurde. Ma arvan, kui seda ei oleks olnud, ei oleks filmi mõju nii tugev olnud. See oli häiriv, aga vajalik.
Kui ma nüüd sellele kinos käigule mõtlen, tuleb enamasti ikka hea tunne. See on kõige tähtsam. Selle järgi leiab hea filmi üles. Isegi kui sind filmi ajal pisiasjad häirivad, aga kui sa mõtled filmile järgi ja sulle tulevad kõigepealt meelde filmi head omadused, siis on see hea film. Kui rääkida sellest filmist, siis see film oli väga hea, aga ma ei taha seda enam mitte kunagi näha.

Kui teil aega on, soovitan teil kindlasti PÖFFile või JustFilmile minna. Filmid on head ja kellele ei meeldiks kinos käia?

Põnevat PÖFFi või JustFilmi elamust! :)

Mis toimub?

Niisiis... Ma tean, et ma olen selle blogi unarusse jätnud, aga ma kavatsen nüüd jälle püüda. Kuna mul on nüüd natuke kiired ajad ees, siis ma otsustasin, et kirjutan siia postitusse kokku kõik asjad, mida ma vahepeal nautinud olen. Välja arvatud üks film, selle jätan eraldi.

1) Film: "Tormi silmas"  Treiler. See on liialdamata parim film, mida ma kunagi näinud olen. Kogu filmi aja oli pinge õhus ja mõte ei läinud filmist eemale. Mingit moodi oli võimalik kõigile tegelastele kaasa tunda. Tänu sellele filmile tean ma nüüd täpsemalt, mis on mu lemmik filmižanr

2) Raamat: Jack London "Martin Eden" Seda lugesin kohustusliku kirjandusena, aga mulle väga meeldis. Teema oli minu jaoks väga sobiv - ühes raamatus olid koos kirjandus ja ajalugu. Raamat lõppes küll kurvalt ma ütleks, aga mul isegi ei olnud peategelasest kahju, sest ma sain aru, et maailmal ei oleks talle enam midagi pakkuda.

3) Etendus: "Aabitsakukk"  Selle etendusega oli nii, et ma olen seda ainult audio versiooni kuuland väga palju ja ma olen seda etendust näha tahtnud nii umbes juba 4 aastat. Nüüd ma siis lõpuks nägin ja ma ei pidanud pettuma. Tõnu Oja oli super ja üldse kogu lavastus oli hea.

4) Raamat ja film: "Nimed marmortahvlil" Mitte küll päris treiler, aga peaaegu. Jällegi kohustuslik kirjandus. Meeldis. Juba sellepärast meeldis, et see rääkis meie vabadussõjast. Raamat meeldis rohkem muidugi, sest filmis jäi sõda minu jaoks väheseks. Lugu ise oli võimas, ilus ja kurb ning see raamat pani mind Eestit veel enam armastama.

Loodan, et te ei pahanda, et see postitus niimoodi tuli, aga mul on tõesti kiire nädal tulemas. Põhjusest saate teada vist umbes ülejärgmises postituses. 

Ilusat tahmakuu jätku! :)

Raamat ja film: John Green "Süü on tähtedel" ("The fault in our stars")

Hei! Enne kui ma alustan juttu raamatust, tahaksin ma mainida, et täpselt täna, aasta tagasi tegin ma oma esimese postituse selles blogis. Suur aitäh kõikidele, kes on aega võtnud ja seda lugenud! :)

Nüüd siis raamat. Mind väga ei tõmba sellist sorti raamatud, aga kuna ma olin selle kohta palju kiidusõnu kuulnud ja mul oli see kodus olemas ka, siis mõtlesin ühel vihmasel päeval(juunikuus oli neid piisavalt), et miks mitte, loen läbi raamatu "Süü on tähtedel". Ma teadsin, et raamat on hea. Aga minu jaoks oli see liiga hea. See oli nii hea, et see hakkas kohati häirima.Seda on raske seletada. Mõelge hetkeks, kui teile öeldakse, et raamat on hea, mis teile kõige esimesena pähe tuleb? Muigugi teema jms, aga selle juurde tuleme hiljem. Minul tuleb pähe näiteks sõnakasutus ja lausestus, sest kui see on halb, oleks ka väga hea sõnumiga raamatut raske lugeda. No vot, minu jaoks oli selle ramatu sõnakasutus liiga hea. Päris mitmes kohas avastasin end mõttelt, kas on ikka vaja. Aga see on ka kõigest minu arvamus lähtudes sellest, mis mulle meeldib.
Teemast. Ma ütleks, et autor teab väga hästi, mis inimestele peale läheb. Inimesed tunnevad kaasa kurbadele lugudele ja see teeb raamatu ka kohe lemmikuks. See on täiesti normaalne ja autorid, kes ilmselgelt tahavad, et nende raamatut loetaks, võtavad seda arvesse. Minul tuli seda raamatut lugedes pähe lause: "Liiga hea, et tõsi olla.". Oodake nüüd hetke, ma saan aru, et ei saa olla hea, kui üks tegelane sureb. Ma ei mõtlegi seda, vaid kõike mis eelneb. Liiga ebareaalne minu jaoks. Aga see on jällegi minu arvamus. Muidu oli see raamat täiesti tore lugemine, läks kiiresti ja sai ka naerda. Lihtne, aga sõnumiga.
Filmi juurde. Trailer. Kui ma raamatu läbi sain, teadsin kohe, et ma tahan filmi ka näha. Üks põhjus oli see, et ma tahtsin teada, mille nad filmist välja jätsid, sest ma ei osanud väga ette kujutada, mida on võimalik sellest raamatust välja jätta. Pärast filmi vaatamist sain teada ja see valik ei üllatanud mind väga. Filmi kohta tahaksin umbes samu asju öelda. Liiga hea. Minu jaoks vähemalt. Veidi ülepingutatud teatud kohtades, aga muidu väga tore. Mul oli pärast filmi nägemist sarnane tunne nagu pärast raamatut. Ei teagi, kas see on hea või halb. Pigem ikka hea, sest film täitis mu ootused. Rohkem nagu polegi midagi. Ei pettunud kummaski, aga pahviks ei löönud ka kumbki.

Selline oli siis sünnipäeva-postitus, loodan, et te ei pidanud pettuma.
Ilusat suve! :)