Tere! Tänase postitusega on mul probleeme. Ei oska kuidagi alustada... Emotsiooni, mille sain "Puhastust" lugedes/vaadates, on raske sõnadesse panna. Raamat ja film (Treiler.) jätavad sinusse sellise tunde, et ei suudagi midagi "Puhastuse" kohta öelda. Idee on justkui olemas, aga mingi blokk tuleb peale ja miskipärast ei taha seda kirja panna.
Mõtlesin vahepeal, kuidas siiski miskit kirja saada. Ei taha seda postitust nii lühikeseks ka jätta ja kuna mitte ükski mu lähedastest sõpradest ei ole nõus ei raamatut lugema ega filmi vaatama, on mul oma mõtteid kellegagi jagada vaja. Otsustasin need mõtted punktidena kirja panna. Loodan, et teile sobib! :)
- Mulle tohutult meeldis raamatu ülesehitus. Tekkis tõesti selline tunne, et Zara või Aliide meenutavad midagi.
- Raamatu puhul oli hästi aru saada, et algselt oli lugu mõeldud näidendina. Ma ei ütleks, et see faktor oleks olnud häiriv, pigem sobis looga.
- Ma ei saanudki kokkuvõttes aru, kas Aliide oli päriselt kommunist või mitte.
- Näitlejate valik filmis oli suurepärane. Eriti meeldis mulle Kristjan Sarv Pašana, veidi häiris Amanda Pilke Zara rollis, sest ta paistis kuidagi liiga noor.
- Aliide suhtes olid mul filmi vaadates ja raamatut lugedes väga segased tunded. Ühest küljest ma vihkasin teda, kuidas sa saad niimoodi oma perele teha. Samas oli mul temast kahju, sest kui armastus sunnib sind iseendale valetama, peab see tõesti suur olema. Peaksin mainima, et filmis ei olnud ta mulle nii vastumeelne.
- Kuna raamatus oli iga peatüki alguses aastaarv, aga filmis ei olnud, siis filmis Aliide mälestuste ajal kadus mul vahepeal ajataju. See ei olnud väga suur probleem, sest kui toimus mõni suurem ajalooline sündmus (nt märtsiküüditamine) sain jälle aru, mis aasta on. Muidugi aitas ka eelnev raamatu lugemine.
- "Puhastusest" rääkides võiksin muidugi kirjutada oma mõtetest ka selle ajaloolise tausta osas, aga tunnen, et see ei ole siiski vajalik.
Filmi esimest korda vaatama hakates ootasin ma kuulduste põhjal midagi karmi ja šokeerivat. Minu jaoks oli tõeliselt sokeeriv õnneks ainult üks koht, aga siiski ei soovita selle filmi vaatamist inimesele, kes ei kannata vägivalda. Samas õpetab õpetab "Puhastus" palju meie riigi ajaloo kohta ja jätab sinusse jälje
Raamatu mitte lugemist ei soovita ma kellelegi, kui siis ainult lastele. Raamat ei ole minu arvates üldse nii hull, kui film ja saab korraliku lugemiselamuse. Raamat ei veni ja käest panna ei taha.
Järgmine postitus on ilmselt raamatust "Ei maa ega meri". Olen üritanud seda juba viimased 3 päeva kätte võtta, aga otsustasin, et lõpetan enne selle postituse kirjutamise.
Kaunist suve jätku! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar