Tervist! Pärast eelmise postituse kirjutamist, otsustasin, et panen juba lugemise ajal kõik mõtted kirja. Muidu jään kirjutades jälle toppama, sest ei oska midagi kirja panna. Niisiis, nagu ma lubasin, on see postitus raamatust "Ei maa ega meri".
Peale "Puhastuse" lugemist ei oleks ma uskunud, et veel mõni raamat mind emotsionaalselt nii tühjaks suudab imeda, aga see raamat suutis. Ma lõpetasin lugemise tegelikult juba eile õhtul, aga ei suutnud neid tundeid ja mõtteid, mida see raamat minus tekitas, kõrvale lükata ja kirjutada. Ma olin seest täiesti tühi.
Räägiksin siinkohal veidi rohkem teose taustast, sest tegemist on päris uue raamatuga ja paljud ei ole sellest ilmselt kuulnud. Minu tähelepanu äratas "Ei maa ega meri", kui ma SERKi kataloogi lehitsesin. See oli küll juba ikka mitu kuud tagasi, aga vahepeal ei tekkinud lugemiseks võimalust. Nüüd, kui ma käisin raamatukogus "Puhastust" võtmas, nägin seda riiulil ja otsustasin raamatu "Ei maa ega meri" lõpuks läbi lugeda. "Ei maa ega meri" on pühendatud parvlaev Estonia hukkumisele. Teose minategelane on pianist ristluslaeval ning raamat on pandud kirja päevikuvormis, sekka mälestusi. Rohkem ma ei hakka sisu kirjeldama, lugege ise ja saage teada.
Vaadates oma märkmeid raamatu algusest, olen ma kirja pannud: mõnus, voolav. Teost oli alguses mugav lugeda. Ei toimunud otseselt midagi väga põnevat ja raamat meenutas mulle ühte eelnevalt loetud reisikirja "Minu maailmameri". Lugedes tema armastusest muusika, eriti just klaverimängu vastu, puges südamesse igatsus ja vaat et isegi tahtmine jälle klaverit mängida, sest minu klaveriõpingud said sellest aastast läbi ja käisin tunnis rohkem lõbu pärast. Tugevalt südamesse lõi raamat sel hetkel, kui peategelane Laurits sai teada, et arstist isa oli saboteerinud tema sisseastumiskatseid konservatooriumisse, kuna tema soov oli, et Lauritsast saaks ka arst. Pisarad tulid silma ja tundsin, et mul on vanematega väga vedanud, sest nad ei suru mulle enda soove peale ja lasevad mul ise oma tuleviku kohta otsused teha. Aitäh!
Sealt edasi muutus raamat juba selliseks, et ei tahtnud käest panna. Teos hoidis sind enda küljes ja ainuke põhjus, miks ma pooleli jätta sain, oli, et ma teadsin, kui edasi loen tuleb selliseid emotsionaalseid kohti veel ja ma olin liiga väsinud nende kogemiseks. Leheküljel 177/178 oli kirjutatud laulupeost ja laulvast revolutsioonist ning, lugedes neid lehekülgi, jooksid üle mu keha külmavärinad ja tundsin tohtut armastust oma kodumaa vastu, kuigi teos ei olnud kirjutatud eesmärgiga rääkida Eestist. Raamatu lõpuni oli jäänud veel vaid kümmekond lehekülge. Lõpp tuli kiirelt ja valusalt. Autor oli selleks hetkeks oma eesmärgi saavutanud. Ta pani mind tundma nii paljusid erinevaid tundeid ja siis, kuigi ma olin juba ammu aru saanud, kuidas see raamat lõpeb, andis ta ühe viimase tõuke ja kõik need tunded kadusid ja lõpuks jäi lihtsalt seletamatu kurbus ja selle otsa lõppemisel, lihtsalt tühjus.
Ma ei ole ammu ühest raamatust nii pikalt kirjutanud ja see ei olnud isegi mitte keeruline. Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et "Ei maa ega meri" on kindlasti lugemist väärt. Kui teil on võimalus, soovitaksin ma selle ühe korraga läbi lugeda. Kuigi algus seda ei soosi, olen kindel, et järjest lugedes oleks teose mõju olnud kindlasti veel suurem. Võibolla on asi ainult minus. Tahaksin lõpuks veel tänada oma kaveriõpetajat ning oma vanemaid ja tahan avaldada kaastunnet kõigile, kes kaotasid Estonia katastroofis oma lähedase.
Hetkel ei tea ma, millest on järgmine postitus. Võibolla on teil midagi soovitada? Saabuval nädalavahetusel naudin muusikat (ja loodetavasti ilma) Viljandi Folgil ja ehk saan vahelduseks tunda vaid ühte emotsiooni korraga.
Kõike head ja üritage Eesti suves siiski vastu pidada!
