Just Filmi avafilm: "Praht" ("Trash")

Tere jälle! Nagu te eelmisest postitusest aru saite kandideerisin ma Just Filmi noortežüriisse ja paljud ilmselt juba teavad, et ma sain ka sinna. Nüüd on mul terve nädal filmide päralt ja ma püüan neist kõigist ka kirjutada. Põhimõtteliselt peame mina ja veel 4 noort valima võidufilmi ja kui me tahame, võime anda ka ühe lisaauhinna. Nii et kõik need 12 filmi, millest ma selle nädala jooksul kirjutan, võistlevad (välja arvatud see, millest kohe juttu tuleb). Esimeseks filmiks on Just Filmi avafilm.

Film "Praht" Treiler. räägib kolmest prügimäel töötavast poisist, kes leiavad sealt rahakoti. Sellest tuleb üks suur tagaajamine nende ja Brasiilia eliidi vahel. Poiste elud on suures ohus, kuid nad ei anna alla. Kui nende õpetaja neilt küsis, miks nad seda teevad, tõid nad põhjuseks selle, et nii on õige. Film näitab Brasiiliat ja ka poliitikat täiesti teise nurga alt. Mul ei olnud enne selle filmi nägemist õrna aimugi, kui palju prügi seal on ja kui halbades tingimustes elavad Brasiilias ja ma arvan, et ka teistes soojades riikides, vaesemad inimesed. Kurb oli näha ka seda, et need, kes on tipus ei hooli karvavõrdki inimestest täna kellele nende tänavad puhtamad on, kui nad võiksid olla. Seda juttu on väga imelik kirjutada, sest tundub nagu ma kirjutaksin asjadest, mis olid võimalikud võibolla sada aastat tagasi, aga ei, see kõik on praegu.
Kui nüüd filmist rääkida, meeldis mulle see, et mul oli selline tunne nagu vaataksin dokumentaalfilmi. See tunne tegelikult ilmselt võimendas kõike mida ma nägin, aga selle filmi puhul oli see väga hea. Samas ei olnud see igav ning su mõte püsis kogu aja filmi juures. Üleüldse meeldis see film mulle väga. Miski ei olnud ilustatud, vaid kõik oli näidatud nii, nagu päriselt on. See film oli küll kohutavalt julm ja kindlasti ebaõiglane, aga samal ajal väga armas ja südamlik.
Just film valis väga õige filmi avafilmiks ja ma olen kindel, et mitte keegi ei lahkunud kinosaalist emotsioonitult.

Põnevat novembrit! :)

"Nagu ülal, nõnda all" ("As Above, So Below")

14.-30.11 toimub Tallinnas PÖFF ja selle raames 14.-23.11 JustFilm. Ma kandideerisin JustFilmi noortežüriisse ja mõtlesin, et võin siis selle arvustuse, mille ma kandideerimiseks kirjutama pidin, siia postitada.

Filmiarvustus: „Nagu ülal/nõnda all“ Treiler.
 
Kui õudne saab film olla? Kindlasti panustatakse õudusfilme tehes ehmatus-momendile, aga kas ilma selleta saaks ka? Kindlasti. Selles filmis on ilmselt kõige rohkem panustatud kogemusele ja emotsioonidele, mis filmi vaadates tekivad. Kogu see katakombide surve ja mõte, et sellesse kohta on müüritud üle 6 millioni surnu, paneb sul judinad mööda keha jooksma. Lisada minevikuvarjud ja paar hirmuäratavat olendit ning ongi õudusfilm valmis.
Film on valmis ning kinodes. Nüüd tuleb minu osa. Vaatajad annavad filmile hinnangu ja sellest oleneb, kui hästi sellel filmil läheb. Kui neile meeldis, soovitavad nad filmi teistele ja võibolla lähevad seda isegi uuesti vaatama. Kui ei meeldinud, räägivad nad sellest ikka, kuid ilmselt mitte hea tooniga. Ilmselgelt ei taha nad seda uuesti vaatama minna. Enda kogemusele toetudes ei kujuta ma ette, kas keegi tahaks õudusfilmi uuesti kinno vaatama minna, isegi kui neile see meeldis. 
Praeguseks hetkeks te ilmselt arvate, et ma ei mäleta filmist midagi, sest miks ma muidu räägin pikalt sellest, kuidas film kinodesse jõuab või mida vaatajad oma kogemustele toetudes pärast filmi vaatamist teevad. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt, et teil tekiks ettekujutus mõtetest, mis mu peas filmi vaatamise ajal keerlesid. Või õigemini pärast filmi. Miskipärast hakkasin ma peale kinos käiku juurdlema selle üle, kuidas see film tehti. Filmi ajal aga tuletasin ma enamasti treilerit meelde, et teada, milleks veel valmis olla. Kuigi hiljem sellele kinoskäigule mõeldes, ei olnudki see film nii hull. Eks pime saal ja suur ekraan andsid filmile muidugi palju juurde.
Õudusfilmide tegijate suur abimees ongi ilmselt koht ja aeg, kus ja millal inimene seda filmi vaatab. Mina näiteks muidu õudusfilme väga ei karda, aga pime saal ja vali heli tegid filmi kohe palju õudsamaks. Kogu see kogemus oli üldse huvitav, sest see oli esimene kord, kui ma õudusfilmi kinos vaatamas käisin. Kohe pärast filmi arvasin ma, et ma ei taha enam kunagi õudusfilmi kinno vaatama minna, aga praegu mõtlen, et tegelikult oli film huvitav ja võiks vabalt uuesti minna. Kogemus oli ju hea. Jah, tõesti, oli segavaid faktoreid (külastajad), aga see oli ainult enne filmi. Film ise oli huvitav, hirmus ja põnev.
Jõuame nüüd filmini ka, sest filmist te ju tegelikult lugeda tahtsitegi. Film oli hea. Kui see algas, mõtlesin ma, et kas ma ikka tulin õigesse saali, sest see ei tõotanud küll, et midagi kohutavalt õudsat juhtuma hakkaks. Aga tegelikult see mulle selle filmi juures meeldiski, et sellel oli mingi taust ja eellugu, sest paljudel õudusfilmidel seda ei ole. See aitas filmi paremini sisse sulanduda, kuigi üks asi selle filmi juures, mis tegelikult ka sind filmiga rohkem sidus, häiris mind. Mind häiris see n.ö. filmimise stiil. Kuigi samas andis see kinoelamusele palju juurde. Ma arvan, kui seda ei oleks olnud, ei oleks filmi mõju nii tugev olnud. See oli häiriv, aga vajalik.
Kui ma nüüd sellele kinos käigule mõtlen, tuleb enamasti ikka hea tunne. See on kõige tähtsam. Selle järgi leiab hea filmi üles. Isegi kui sind filmi ajal pisiasjad häirivad, aga kui sa mõtled filmile järgi ja sulle tulevad kõigepealt meelde filmi head omadused, siis on see hea film. Kui rääkida sellest filmist, siis see film oli väga hea, aga ma ei taha seda enam mitte kunagi näha.

Kui teil aega on, soovitan teil kindlasti PÖFFile või JustFilmile minna. Filmid on head ja kellele ei meeldiks kinos käia?

Põnevat PÖFFi või JustFilmi elamust! :)

Mis toimub?

Niisiis... Ma tean, et ma olen selle blogi unarusse jätnud, aga ma kavatsen nüüd jälle püüda. Kuna mul on nüüd natuke kiired ajad ees, siis ma otsustasin, et kirjutan siia postitusse kokku kõik asjad, mida ma vahepeal nautinud olen. Välja arvatud üks film, selle jätan eraldi.

1) Film: "Tormi silmas"  Treiler. See on liialdamata parim film, mida ma kunagi näinud olen. Kogu filmi aja oli pinge õhus ja mõte ei läinud filmist eemale. Mingit moodi oli võimalik kõigile tegelastele kaasa tunda. Tänu sellele filmile tean ma nüüd täpsemalt, mis on mu lemmik filmižanr

2) Raamat: Jack London "Martin Eden" Seda lugesin kohustusliku kirjandusena, aga mulle väga meeldis. Teema oli minu jaoks väga sobiv - ühes raamatus olid koos kirjandus ja ajalugu. Raamat lõppes küll kurvalt ma ütleks, aga mul isegi ei olnud peategelasest kahju, sest ma sain aru, et maailmal ei oleks talle enam midagi pakkuda.

3) Etendus: "Aabitsakukk"  Selle etendusega oli nii, et ma olen seda ainult audio versiooni kuuland väga palju ja ma olen seda etendust näha tahtnud nii umbes juba 4 aastat. Nüüd ma siis lõpuks nägin ja ma ei pidanud pettuma. Tõnu Oja oli super ja üldse kogu lavastus oli hea.

4) Raamat ja film: "Nimed marmortahvlil" Mitte küll päris treiler, aga peaaegu. Jällegi kohustuslik kirjandus. Meeldis. Juba sellepärast meeldis, et see rääkis meie vabadussõjast. Raamat meeldis rohkem muidugi, sest filmis jäi sõda minu jaoks väheseks. Lugu ise oli võimas, ilus ja kurb ning see raamat pani mind Eestit veel enam armastama.

Loodan, et te ei pahanda, et see postitus niimoodi tuli, aga mul on tõesti kiire nädal tulemas. Põhjusest saate teada vist umbes ülejärgmises postituses. 

Ilusat tahmakuu jätku! :)