Daniel Defoe "Robinson Crusoe"

Lugesin kohustusliku kirjandusena läbi Daniel Defoe "Robinson Crusoe". Ma ei pettu mitte kunagi raamatutes ega filmides vms. Mõned neist lihtsalt ei vaimusta mind nii väga, aga see ei tähenda, et see oleks halb raamat (või film vms). See raamat oli üks neist. Algus oli igav. See tunne, et tõesti tahaks lugeda tekkis alles lõpus. Samas läks see raamat kiiresti, niiet vähemalt ei olnud seda piin lugeda, sest mitte miski ei ole hullem, kui raamat mis on igav ja mis läheb aeglaselt. Huvitavat oli selles ka. Põnev oli lugeda seda, kui ta avastas mingi uue viisi, kuidas midagi teha. Ja kuna mul tekib alati raamatut lugedes kujutluspilt, siis see kujutluspilt oli ka huvitav ja vahel naljakas. Mul tuleb meelde, et kõige suurem pettumus selle raamatu juures oli see, et need pildid mis seal vahel olid ei läinud lehekülgedena arvesse. Tegelikult need pildid aitasid natuke raamatust aru saada, kuigi need olid väga kentsakad ja natuke arusaamatud. Vahepeal ma mõtlesin, et kas tõesti oleks nii lihtne üksikul saarel ellu jääda? Robinsonil pidi ikka väga palju õnne olema, et ta nii palju asju laevalt sai ja selliste juhuse otsa koperdas, et sellel saarel, kus ta maabus ei olnud ühtegi metsikut looma. Ma ei usu, et seda raamatut saaks väga võtta õpetusena kuidas jääda ellu üksikul saarel. Niisiis, elumõte selle raamatu järgi oleks: Jääda ellu. Siin ei olnud tõesti mitte midagi muud tähtsamat. Soovitada ma seda raamatut ei julge, sest paljudele keda ma tean see raamat ei meeldinud, aga eks see oleneb inimesest. Minu jaoks see raamat midagi erilist ei olnud. Ilusat Jõuluaega!