"Hetk enne uppumist" ("Not waving but drowning")

Käisin Just filmi raames vaatamas filmi "Hetk enne uppumist". Treiler. Nagu kõik PÖFFi filmid, oli ka see natuke teistsugune. Enne filmi oli ka üks lühifilm. Ma ei tea, kas see oli meelega pandud sinna ette, et kas need olid seotud, aga mulle tundus küll, et need kaks filmi olid seotud. Terve filmi ma mõtlesin selle üle ja filmi lõpus sain aru ka. No ma kirjutan lühikokkuvõtte. Oli kaks tüdrukut, Sara ja Adele, kes plaanivad minna New Yorki. Viimasel hetkel jätab Sara selle ära, sest tal on pereprobleemid. Adele läheb siiski. Ta leiab öömaja ühe tuttava juures ja varsti leiab ka ühe sõbranna, kellest kokkuvõttes ei tulnud siiski midagi välja. Saraga on ta ikka veel ühenduses. Sara läheb vanadekodusse tööle ja kohtub seal ühe vanadaami Silviaga. Adele leiab tööd ühe hoone koristajana ja seal saab ta tuttavaks ühe poisiga, kuid sõprusest rohkem neil midagi ei arene. Sara ja too vanadaam saavad väga hästi läbi, kuid kui Silvia ära sureb, siis tuleb Sara ka New Yorki. No ja siis film lõppebki. Mulle see film meeldis. Kuigi selline 'ära põgenemine' on väga põnev ei usu ma väga, et ise midagi sellist kunagi teeks. Selle filmi juures meeldis mulle väga kuidas see oli üles ehitatud, et näidati mõlema sõbranna tegemisi. Ma ütleks, et selle filmi järgi on elu mõte see, et kui sul on keegi kellele toetuda, kasvõi teises maailma otsas, siis saab kõikidest probleemidest üle. Ilusat viimast novembri nädalat!

Filmid "Kolme musketäri" järgi

1978

Pärast raamatu lugemist otsustasin vaadata ka seda Vene filmi. Kahjuks jäi see mul alguses Kohilasse, niiet vaatasin netist 2011-ndal aastal tehtud filmi. treiler. See algas niimoodi, et Athos ja Mileedi olid koos ja ma olin natuke segaduses, aga kui film edasi läks sain aru. See algas nagu musketärid, aga see ei olnud ikka nagu päris raamatu järgi. Näiteks härra De Treville'i ei olnud ja Kaelakee mitte ei kingitud, vaid rööviti. Sellest hetkest läkski kõik teistsuguseks. No ja muidugi, nagu võis arvata, ei saanud Constance surma.Mulle see film täitsa meeldis, kuigi see oli natuke kaasaegsem. Hiljem vaatasin ka vene filmi, kuna ma treilerit ei leidnud panen siia selle kõige kuulsama laulu sellest filmist: laul. See film oli 4 tundi pikk. Ma kahtlesin, kas suudan selle lõpuni vaadata, aga ma tegin selle ära. See oli palju sarnasem, ainult järjekord oli natuke muudetud. Constance ei surnud mitte lõpus, vaid keskel.

2011

See oli tõesti päris hea muusikaga, aga pean tunnistama, et vahepeal oli mul igav. Lõpp oli huvitav. Ma soovitan kindlasti vaadata mõlemat filmi, aga Vene filmi jaoks peab rohkem aega varuma

Alexandre Dumas "Kolm musketäri"



Raamat

Meil oli koolis kohustuslikuks kirjandusesk "Kolm musketäri". Ma arvan, et ma vabatahtlikult ei oleks ma seda lugenud, sest ega see mind väga ei huvitanud. Esimese kahe peatüki jooksul tundsin ma juba endale kaasa, sest see raamat venis ja ma ei suuda kokku lugeda kordi, kui palju ma küsisin endalt, miks nii paljud seda raamatut kiidavad. Mu ema ütles, et algus veniski ja edaspidi läheb põnevamaks, aga ma olin skeptiline. Tal oli õigus. See raamat läks tõesti päris kiiresti, aga ausalt öeldes tahtmine lugeda tekkis mul alles poole raamatu peal ja nii suur huvi, et ma ei suutnud raamatut ära panna, alles viimase kümne peatüki ajal. Raamatust rääkides... Ma naersin nii tihti selle raamatu ajal. Ma ei oleks uskunud, et see nii naljakas on. Ma kujutasin ette seda kuidas nad räägivad. See oli kõik nii viisakas, aga siis oli pandud lause lõppu: ütles ta karjudes. Ma lihtsalt ei kujutanud ette kuidas nad nii viisakalt karjuda said. Tihtipeale naersin ma täiesti õudsates kohtades, sest sõnastus oli nii hea. Kui mõelda, kes oli mu lemmik musketäridest, siis kohe kindlasti Athos. Mulle avaldas nii muljet see, kuidas ta suutis jääda rahulikuks täiesti kohutavates situatsioonides. Mulle meeldis ka see, kuidas ta teener teda austas. Üldse kogu selle ajastu juures meeldis mulle see austus, kuigi vahel oli see minu jaoks kuidagi ebatavaline. No kui küsida, milline tegelane mulle kõige vähem meeldis, siis  on vist ütlematagi selge, et selleks on Mileedi. Samas on päris imeks pandav see, kuidas ta suutis nii hästi end ja oma tundeid taltsutada. Muidugi häiris mind ka Kardinal, aga see selleks. Veel üks asi, mis mulle selle ajastu juures meeldis, oli see, kuidas osati armastada. Mida iganes ka ei juhtunud, taheti oma Armsamale kirjutada. Igatahes meeldis see raamat mulle päris hästi ja olen rahul, et ma ei lasknud eelarvamustest end mõjutada. Elu mõte selle raamatu järgi on esiteks see, et ei saa hinnata inimesi välimuse järgi. Ja kõige tähtsam on see, et kui sul on sõbrad, keda sa usaldad ja kes on valmis sind igas olukorras aitama, saab igast probleemist üle. Ilusat oktoobri lõppu!