"Uljas Ratsanik" ("The lone Ranger")

Johnny Depp Tontona

Täna käisin klassiõega vaatamas filmi Uljas Ratsanik. treiler. Kuna ma olen suur Kariibimere piraatide fänn ja see film oli samadelt režisööridelt, ootasin ma sellest päris palju. Ja pluss mängis seal ka mu lemmik näitleja Johnny Depp. Ega ma ei pettunud. Film oli päris hea. Seal oli palju tapmisi (mitte et see kõige tähtsam oleks) ja süžeeliin oli väga põnev. Samuti ei olnud see selline film, mille lõpp oleks etteaimatav. Lõpus oli kõik täitsa pahupidi.  Mulle meeldis selle juures ka see, et kui ma vaatasin treilerit, arvasin ma sellest filmist hoopis midagi muud. Üllatusmoment oli hea. Nooo mis siis sellest veel rääkida. Pean tunnistama, et algus oli minu arvates natuke igav, aga see-eest see kompenseeriti lõpus. Näitlejad olid head, Johnny Depp oli, nagu alati, tasemel. Terve saal kajas enamus filmi aja naerust. Ja seal oli ka  ehmatuslikke kohti. Võib öelda ka, et see oli täitsa sarnane praeguse aja poliitikale. Üldiselt jäin kinos käiguga rahule. Seda ma ei tea, kas ma selle DVD ka endale muretsen, aga kaldun arvama, et jah. Soovitan seda kõigile. Aga seda ma ütlen küll, et piraadid olid paremad.

Tono ja John

Anne Franki päevik

Anne Franki päevik. Tagakoda

Juunis lugesin ma läbi Anne Franki päeviku. See on... Mul ei ole lihtsalt sõnu. See on aus, rõõmus, naljakas, kurb ja traagiline lugu, ühest tüdrukust ja veel seitsmest inimesest.
Anne Frank on teismeline juudi tüdruk, kes elas teise maailmasõja ajal. Ta läks koos oma pere, Van Pelsi pere ja härra Pfefferiga peitu. Tagakotta. Võite minna seda kohta vaatama, kas Amsterdami, või oma arvuti kaudu: Tagakoda , vaadake ka Anne Franki lehekülge: http://www.annefrank.org/
See raamat... ma nutsin selle raamatu lõpus, kui lugesin sealt, et nad võeti kinni ja et lõpuks surid nad kõik peale Anne isa Otto. Kõige rohkem kurvastab mind see, et Anne ja ta õde surid kõigest kuu aega enne, kui nad päästeti. Ma vaatasin ka filmi youtube'st ja kui see läbi sai, ma lihtsalt nutsin. Tavaliselt ma ei nuta väga, aga mõte sellest, et see juhtus päriselt, teeb selle minujaoks lihtsalt nii ebaõiglaseks. Ma tean, et ma ei saa seda muuta, aga siiski. Kes on Hitler, et otsustab lihtsalt, et juudid ei ole inimesed? Okei, kaldun teemast kõrvale, aga see aeg on lihtsalt nii kurb ja õudne ja minu jaoks on tolerantsus väga tähtis, niiet ka sellepärast ei meeldi mulle see.
Kui ma mõtlen, mida Anne kirjutas päevikusse oma perest ja kõigist kellega ta seal oli, tundsin ma, olgugi et ta kirjutas neist vahel ka halvasti, ta siiski hoolis neist. Võibolla on asi ka selles filmis. Lisan lingi, see on kaheosaline :Filmi 1. osa. ja Filmi 2. osa. Väga eriline side oli tal Peteriga. Ja oma isa armastas ta ka väga ja hoolimata sellest, et ta kirjutas oma emast halvasti ja ei võtnud teda emana, usun ma, et hoolis temast siiski.
Praegugi kirjutades tuleb pisar silma. Mõeldes, mida nad pidid läbi elama. Kaks aastat ei saa õue minna, ei saa korralikult süüa, pead oma tundeid alla suruma, sest muidu läheb seal olek nii teistele, kui ka temale raskemaks, eriti veel kui oled teismeline. Anne on seal ju minu vanune. Ta oli väga tugev, enesekindel, rõõmsameelne, sügav ja iseseisev. Tal olid unistused, millest ainult üks täitus: Ta päevik trükiti ja seda on tõlgitud vähemalt 60 keelde. Ja kuigi teda ei ole enam meie seas, räägivad temast paljud. Soovitan seda raamatut kindlasti. Ükskõik kui vana sa oled on see raamat vaja läbi lugeda.
Anne jääb mulle alatiseks meelde! :)

Anne Frank

Esimene postitus: Margus Karu "Nullpunkt"

Hei!
Mulle meeldib väga lugeda ja kinos käia ja veel rohkem meeldib mulle raamatute ja filmide üle arutada, aga kuna mul ei ole väga kedagi kellega arutleda, siis mõtlesin teha selle blogi, kuhu saan kirjutada viimati loetud raamatutest või viimati nähtud filmidest.
Esimene postitus on raamatust "Nullpunkt". Me pidime koolis suveks valima endale kolm raamatut, mida lugeda tahame. Üks neist oli mul "Nullpunkt".
Enne lugemist, ei osanud ma sellest väga midagi arvata. Teadsin, et seda kiidetakse väga ja otsustasin lugeda. Ma ei kahetse. Raamat on väga hästi kirjutatud ja olenemata sellest, et seal on üle 300 lehekülje, läheb see väga kiiresti. Mulle meeldib väga selle raamatu juures see, et kui ta rääkis mingist sündmusest, siis ta pani meenutustena midagi ka minevikust. Mulle meeldis ka see, kuidas peatükid olid ära jaotatud, ehk sis algasid miinusest ja lõppesid plussis ja vahepeal oli nullpunkt. Illustratsioonid olid ka kenad.

"Nullpunkt"

See raamat on alguses täiesti masenduses noore kirjutatud, selline nagu praegusel ajal miskipärast kõik raamatud on. Aga Lõpus on see rõõmus, naljakas ja see annab palju eneskindlust juurde noorele, kellel on sarnane seis ja arvab, et ei saa sellest kunagi välja. Pean nõustuma Jim Ashileviga, Selline raamat võib päästa elusid, sest kuigi see võib olla huvitav ja naljakas ja põnev, paneb see raamat sind oma elu üle järele mõtlema ja paneb sind tahtma midagi muuta. See on väga hea raamat ja ma arvan, et iga noor ja ka täiskasvanu võiks selle läbi lugeda. Nautige suve :)